Kõik senised lood ja vestlused

Allpool on kõik seni kerkinud teemad, ühe pika tekstina.

Kui soovid õhemat sirvimist, siis kasuta neid alajaotusi:


Suunaga sügavusse

Lihtne ja harjumuspärane on hüpelda ringi pealispinnal. Me oleme selleks tarbeks tekitanud arvutu hulga võimalusi, millest kinni haarata. Osad neist näivad möödapääsmatud (töö, kodused kohustused, tervisesörk jms), ja kui neis tekibki paus või mahuline mõõn, siis hõivame end kiirelt nii-öelda vabatahtlike asjadega (hobid, reisid, enesetäiendus, meelelahutus, kõiksugune sotsiaalne tilu-lilu). Kõige rohkem maailmas kardab inimene tühjust.

Aga mõnel üksikul hetkel me siiski peatume.

Tavaliselt vajame selleks üht korralikku raputust, kriisi. Kuid see võib juhtuda ka teistmoodi, näiteks kesk rutiinset kontorisaginat. Või hoopiski rannas lebades. Võib-olla seisatume lihtsalt keset elutuba. Meis tekib viivuks kahtlus, et kõik see lõputu rabelemine võib olla lõks. Mitte et me oleksime selles kindlad — me lihtsalt ei torma järgmist asjaajamist üles korjama. Me vaatame korraks oma elu tervikpilti.

Korraks tekib vaba vesi.

Ja seal on suund sügavusse. Sellele sügavusele on ligipääs igal inimesel, kes paneb kahtluse alla ja võtab uurimisele oma igapäevased soovid ning toimetused. Miks ma teen seda, mida ma teen? Miks ma seda tahan? Miks mulle tundub tähtis saavutada, korrastada, vältida, kogeda? Selliste küsimuste peale tõusevad kohe vastused, aga kas ma saan neid vastuseid usaldada — või kordan ma papagoilikus harjumuses seda, mida olen kuulnud oma vanematelt, koolist, sõpradelt, lugenud raamatutest?

Mulle tuleb näiteks pähe, et ma kardan üksijäämist. Aga kas ma lähen siit edasi? Kas ma olen kordagi vaadanud, mida sõna “üksildus” minu eest kinni katab? Kas ma olen näinud üksilduse tõelist nägu, selle saladust — mõistnud, mida see tegelikult tähendab? Või tekib minus pelgalt seisund, millele ma lajatan kärmelt külge sildi (“üksindus”) — koos kõikide kaasnevate viidete ja määratlustega, tõmmete ja tõugetega, tabude ja unelmatega?

Selline küsimine ise ongi suund sügavusse.

Seal sügavuses elutseb meie tõeline loomus.

Sul pole vaja teha muud kui lasta sel sügavusel endas õide puhkeda. Allpool lõputut sagimist on mõõtmatu rahu. Ainult seal on tõeline headus, armastus ja purustamatu õndsus igas hingetõmbes. Sinna ei saa pääseda jõuga — see tuleb ise Sinu juurde, kui kõik Sinu väikese mina tahtmised ja hirmud on läbi nähtud.

“Pole oluline, kas Sa teed vigu või tabad kümnesse. Pole oluline, kas tunned end praegu õnnelikuna või sipled mülkas. Oluline on ainult see: kas Sa näed, mis toimub? Või jooksed ringiratast, üha tegevuses, üha võitlemas, iialgi peatumata?”


Mida kurja teeb mõtlemine?

Mõtlemine tehnilises plaanis — milliseid koostisosi on vaja õhtusöögiks, kuidas parandada katki läinud autot jne — on hädavajalik. Kuid inimese teadvuses domineerib harilikult midagi muud. Meie mõtlemine on pea täielikult ideoloogiline, psühholoogiline, see tähendab: mina-keskne. Me võrdleme, arvustame, unistame ja kardame. Me püüdleme, sest meil on ideaalid: milline mu elu ühel päeval võiks olla.

Ja selline mõtlemine viskab meid otse praepannile.

 

“Pole olemas mitte ühtegi valgustatud mõtet. See äratundmine on süsteemi jaoks tohutu šokk.

Mõtlemine hajutab energia. Kuni mõtted pole lakanud, ei ole meil võimalik näha sügavalt. Meil puudub sel juhul ligipääs vabadusele, rahule ja armastusele.

Mõtleva inimese saatuseks on üksildus, kurbus ja alatine rahulolematus.”

Mitte keegi ei saa Sulle näidata, et see nii on. Keegi ei saa tõsta Sind mõtlemisest kõrvupidi välja, reaalsusesse. Pole olemas ühtegi kavalat meetodit ega tehnikat.

Võib vaid püstitada tööhüpoteesi. Ja enne, kui Sa oled — teadlasena, uurijana, tõsise huvilisena — ise tõe välja selgitanud, püsib see üksnes võimalikkusena. Hüpotees võib olla õige või osutuda täielikuks sonimiseks.

Ma pakun välja järgmise hüpoteesi:

“AINUS võimalus kutsuda oma teadvuses esile radikaalne muutus ja lõpetada sellega alatiseks kogu inimlik kannatus on veenduda mõtlemise kurjuses.”

Lase sel settida. Ära hakka kohe hammastega kinni. Millised vastuväited jäävad pinnale? Mida on Sul selle hüpoteesi juures kõige raskem või lausa võimatu uskuda? Millised Sinu igapäevastest mõtetest ja tunnetest on seotud minaga — ja millised neist tunduvad möödapääsmatud, head, kasulikud? Miks Sa ei saa olla mõtlemata?

Kui jõuad oma uuringutega ummikusse, siis jäta kommentaar või võta muul moel ühendust.

“Teadlikkuse, sügava vaatluse protsess ongi meditatsioon. See on valmisolek ja suutlikkus kutsuda esile mõte. Enamiku inimeste jaoks tulevad mõtted ilma kutsumata — üks teise järel, katkematus rodus; meie meel on sadat sorti uidude ori. Kui Sa seda mõistad, siis näed, et saab ka teisiti. Kutsu mõte esile, ja vaatle hoolikalt igat esile kerkinud mõtet.”


buddha meditatsioon reaalsus

Aus vestlus, 2

“Kusagil öeldi, et iga inimene on tegelikult Buddha. Kas see vastab tõele? Kui jah, siis miks ma olen keskeltläbi tavaline inimene — teatud oskuste ja annetega, aga kindlasti ei midagi üleinimlikku?”

Mulle tundub, et peaksime alustama sellest, mida tähendab “Buddha”. Vastasel juhul räägib üks aiast ja teine aiaaugust, ja vestluses ei teki mingit selgust.

Ilmselt ei ole siin tähtis Buddha kui luu ja liha, kuskil kunagi sündinud ja surnud isik. Ainus oluline suund meie uurimises saab olla mingi potentsiaal, mingi võimalus, mis justkui kelleski avaldus. Ja meid huvitab, kas see on ligipääsetav ka meile — sellistena, nagu me täna oleme.

Kui see on nii, siis parem oleks ehk see termin, Buddha, kõrvale jätta ja arutleda põhimõtte üle. Sõnad kannavad meie meeles väga tugevat laengut. Öeldes “Buddha” tekib kohene reaktsioon: kes austab, kes kahtleb, kes väldib, kes tahab järgida jne. Kõik see vaid segab meid uurimast seda, mis siin küsimuses on tõeliselt oluline: kas ma elan täisväärtuslikku elu?

“Nõus, Buddha kui selline on lihtsalt kontekst, kus ma seda mõtet kohtasin. Ja mind jäi see häirima. On see tühja tuule tallamine? Kas on üldse midagi teistsugust kui see minu tavaline elu — ja kas minul kui tavalisel inimesel on ealeski lootust sellele teistsugusele ligi pääseda?”

Need on väärikad küsimused. Ma võin pühendada oma elu igasugustele projektidele: teha raha, korraldada üritusi, töötada ennast salgavalt, omandada uusi oskusi ja keeli, suruda läbi ideid, jahtida meeli paitavaid elamusi ja nõnda edasi. Aga see, mida Sa küsid, seiskab kogu selle karusseli: võib-olla on inimese tegelik kutsumus milleski hoopis muus?

Kas mul on inimesena võimalik elada nii, et kõik mu mured ja hirmud on alatiseks lõppenud? Et mind ei suuda iial keegi solvata ja ma ei tee kellelegi haiget, ei kadesta, ei soovi kedagi muuta ega vähimalgi määral ringi teha? Et mu aju on pidevalt elastne, mitte ei reageeri mälestustest ja mõtetest lähtuvalt? Et iga hingetõmme on puhas armastus ja rahu? Et ma olen vaba — kõigest, sealhulgas elust ja surmast?

Jah, see on võimalik. Jah, see ei eelda ühtegi annet ega oskust ega varasemat kogemust; järelikult — miks ei peaks see olema Sulle ligi pääsetav? See on Sinus, see oledki Sina: see, mis jääb järele siis, kui Su ego on tegevuse lõpetanud. Ma ei ütle seda niisama, teoreetiliselt, kellegi järgi korrutades — see oleks silmakirjalik lollitamine. Ma räägin vaid seda, milles olen oma nahal veendunud.

“Kas ma tohin veel midagi küsida? Mida Sa näed olevat minu kõige suurem takistus selle seisundini jõudmiseks, selle avaldamiseks oma elus?”

Vastus ei pruugi Sulle meeldida. Sinu ainus takistus on see, et Sul puudub piisav huvi. Karussell on Sulle veel liialt meelepärane.


Vandenõuteooriad

Meie ajastu on info ülekülluse ajastu. Teadmised hõljuvad sõna otseses mõttes meie ümber õhus, ja nende esile manamiseks piisab paarist näpuliigutusest. Möödas on ajad, kus midagi jäi alati varjule — mõnda teise raamatukokku, teise riiki, maa ja mere taha.

Ometi ei ole meie elu muutunud.

Me tunneme samasugust ärevust, ebakindlust, kadedust ja masendust nagu enne.

“Järelikult,” ütleb nüüd meie mõistus, mis on harjunud kõike nägema funktsioonina ideaalist, “on kusagil midagi valesti. Kui me teaksime tõelisi fakte, oleks kõik hästi. Kuna meil ei ole kõik hästi, on info üleküllus järelikult vaid illusioon, pettus. Meile söödetakse ette kas otsest valet, või hoitakse meid meelelahutuse abil tõelisest infost eemal. Tõde asub kusagil mujal!”

Meie ajastu on vandenõuteooriate ajastu. Meie ajastu on imeliste kogemuste jahtimise ajastu.

“Ta kõneles pikalt ja üksikasjalikult hüpnotisöörist, keda oli televiisoris näinud. Oli aru saada, et lähivaade ebatavalistele vaimsetele võimetele pakkus talle tohutut huvi.”

Huvi vandenõuteooriate vastu ja huvi inglite maailma vastu on üks ja seesama huvi. See on huvi silmale nähtamatu vastu — lootuses, et seal leidub lahendus minu elu ängile. Sest isegi kui ma ei jõua kogu tõeni või ei suuda täielikult avada kundalini energiat, annab see mulle siiski hädavajaliku sihi, kuhu suunas pürgida. Vähemalt ma tean siis, miks asjad tunduvad olevat valesti. Ma olen teistest aste kõrgemal. Sest teadmine on võim, ego ekspansioon.

“See on inimese loomuse nõrk aspekt — meid paeluvad kõiksugu transtsendentaalsed kogemused ja eksklusiivsed teadmised. Ja sellise hookus-pookuse järele joostes keeldub inimene nägemast ainust tõelist imet. Enamik ei näe oma elus kordagi iseennast. Enamikul pole aimugi, mida tähendab tegelikkus siin ja praegu.”

See on suur probleem, hiiglaslik probleem. Inimese mõistus on nõus tegema ükskõik mida, peaasi et ta saaks segamatult jätkata nendes vagudes, kus ta on aastatuhandeid harjunud liikuma.

Kas on olemas midagi, mida me ei näe või ei tea? Kas leidub kiivalt hoitud saladusi, pahatahtlikke mahhinatsioone, erilisi vaimseid võimeid ja kummalisi olendeid?

Loomulikult.

Kas kõige selle päevavalgele tirimine viiks mind lähemale tõelisele elule, inimeseks olemise mõistatusele?

Mitte kübetki, mitte vähimat kübetki.

Reaalsus paljastub vaid sellele, kes suudab vaadelda iseennast. Mitte lootuses kuhugi areneda, teadmisi juurde hankida, oskusi täiendada, jumalatega suhelda — vaid täielikus mõistmises, et olukord on vastupidine.

Mul pole midagi puudu ja tõelisus ei asu seal, eemal, pingutuse puutepunktis. Vastupidi. Tõelisus asub siin, juba praegu, ja üksnes minu pidev ponnistus kusagile välja jõuda takistab selle avaldumist.

Kas ma saan olla niisama, lihtsalt lihtsalt, ponnistamata? Nii et ka see lihtsus pole pingutuse tulemus? Vaadates ja kuulates, analüüsimata ja salvestamata?

Ainult selles küsimuses on peidus tõeliselt imelised asjad.

vandenõu conspiracy meditatsioon meditation


Kadedus, sõltuvus, mõtlemine jne

Mil moel vabaneda kadedusest? Tundest, mis luurab meis pidevalt — et üks teine elu on pisut õnnelikum, rikkam, targem, sügavam. Et pagan, ma ju oleksin võinud ka (ja äkki ma veel kuidagi jõuan sinna).

Võib proovida vasturünnakut. Kujundada nii sotsiaalmeedias kui tutvusringkonnas mõradeta mulje, et kuulun — noh, kui mitte päris tippu, siis ikka üsna lähedale. Teised võivad kadestada mind, kui soovivad; minul pole millegi ega kellegi peale kade olla.

Võib proovida ka harjutusi ja distsipliini. Nähes, kuidas kadeduse mustad õied mu meelt mürgitavad, otsin välja sobivad treeningprogrammid. Positiivne mõtlemine, enesekindluse arendamine, mõtete kontroll, hetkes elamine ja muud psühholoogilised abimehed.

Aga see kõik leevendab vaid sümptomit, mitte haiguse tegelikku põhjust.

“Kui Sa sukeldud kadeduse küsimusse radikaalselt, sügavalt, põhjalikult, siis põrkud Sa vältimatult järgmise probleemiga: see üksus, mis soovib kadedusest vabaneda, on kadedus ise.

Kui Sa mõistad, et see on kadedus ise, mis tahab kadedusest vabaneda, siis on Su meel kadedusest teadlik ilma, et prooviks kuidagi seda hukka mõista või sellest lahti saada. Ja kui pole sildistamist, võrdlemist, hukka mõistmist ega ideaali poole püüdlemist, siis lakkab kadedus täielikult — mitte üksnes see pealispindne kadedus, mida Sa tunned, kui keegi on Sinust ilusam või sõidab uhkema autoga ja kõik muu säärane jaburus, vaid kogu kadeduse hiiglaslik paise, selle juur ja läte. Kadedusest saab radikaalselt vaba olla vaid siis, kui puudub sisemine tsensor, puudub vaatleja, kes soovib kadedusest vabaneda.”

Kui me ei vestle siin niisama, nalja viluks ja ajaviiteks, vaid aktiivselt ja kogu olemisega, siis on hoobilt selge, et me ei räägi ainult kadedusest.

Me võime asendada probleemi “kadedus” ükskõik millise meie elus avalduva olulise teemaga. Näiteks kui ma olen selles elus kimpus sõltuvusega (mõnuainetest, armastusest, teadmistest, kirevatest elamustest, …) —

“Kui Sa sukeldud sõltuvuse küsimusse radikaalselt, sügavalt, põhjalikult, siis põrkud Sa vältimatult järgmise probleemiga: see üksus, mis soovib sõltuvusest vabaneda, on sõltuvus ise.

Kui Sa mõistad, et see on sõltuvus ise, mis tahab sõltuvusest vabaneda, siis on Su meel sõltuvusest teadlik ilma, et prooviks kuidagi seda hukka mõista või sellest lahti saada. Ja kui pole sildistamist, võrdlemist, hukka mõistmist ega ideaali poole püüdlemist, siis lakkab sõltuvus täielikult — kogu sõltuvuse hiiglaslik allikas, selle juur ja läte. Sõltuvusest saab radikaalselt vaba olla vaid siis, kui puudub sisemine tsensor, puudub vaatleja, kes soovib sõltuvusest vabaneda.”

Millest selline universaalsus? Mis ühendab kõiki meie erinevaid probleeme ja pusasid? Kas pole mitte nii, et selleks on mõtlemine?

Mõtlemine on aeg on tahe on kõik meie neurootilised tunded ja mured ja kogu meie rahulolematus.

Ja on selge, et kui sa sukeldud mõtlemise küsimusse radikaalselt, sügavalt, põhjalikult, siis põrkud Sa vältimatult järgmise probleemiga: see üksus, mis soovib mõtlemisest vabaneda, on mõte ise. Kui Sa mõistad, et see on mõte ise, mis tahab… Jne.

Ehk siis: puhtast, mina-keskmeta teadlikkusest piisab.

Täielikult.


The Deal Is This

The deal is this: You can continue as you are, in the human condition, with all that it entails – the pleasure, the pain, the desire to change this or that, to become something different, the fear of death and insecurity, all that illusion thought has conjured up.

Or you can live in reality, outside of thought and time. But for that you have to die first.

Not physically, but psychologically: everything that is you, everything that you know and possess, absolutely everything in your consciousness has to go. There will be love (but it is not the ‘love’ you know now). There will be creativity and action (but it is not the ‘creativity’ and ‘action’ you know now). There will be relationships (but these will not be the ‘relationships’ you know now). There will not be any fear. There will not be any ambition. Anger, envy and violence will be ended fully.

Can one do it? What has to be the state of one’s mind to do it? To not be hindered by the fear of the unknown?

In all likelihood, you cannot do it. Not because you are incapable, not clever enough, not persistent enough – no, simply because you don’t want to accept the deal. You want to bargain, modify it, take some tiniest securities and ideals with you. You want a preview beforehand, and then register, measure and solidify afterwards. All this is part of the human game. You are not ready to face that who you really are.

And that is fine, too. It is not to be played and flirted with: there is no way back once you have seriously looked into this matter. If you cannot go all the way, then you’ll remain dangling in the air, in between, neither here nor there.

However, what it means is this: do not ever complain about the way things are, the misery, the injustice, the pain of loss and love. There is a way out but you have opted to remain a human machine.


Inimese probleem

Inimesel on tegelikult ainult üks probleem. See aga määrab kogu tema elu.

Probleem on selles: inimene elab mõtetes. Isegi need, kes ütlevad, et nad elavad tunnetes või puhtas kogemuses või hetkes — isegi need elavad mõtetes.

Palun peatu hetkeks ja kaalu seda. Miljardid olendid sünnivad, rahmivad teatud aja ringi oma enese kootud hullusärgis — mis katab neid üleni, silmaaugudki puuduvad — ning surevad seejärel. Kogu moos! Nad ei kahtlusta kordagi, et see, mida nemad nimetavad “eluks ja surmaks” on vaid kunstmuinasjutt.

Õigemini: õudusunenägu. Täis valet ja vägivalda.

Inimesed saavad kokku ja kiidavad üksteisele oma olemist. Selleks kulub peaaegu kogu sotsiaalne energia. Väljapoole, teiste jaoks jätab inimene mulje, et kõik on kontrolli all. Nauditav. Täis naeru, ilu, vastastikust abistamist, lõbusaid seiklusi, meeliülendavaid võite ja motiveerivaid tagasilööke.

Sisemiselt, teisi kiibitsedes ja üksi jäädes õilmitsevad inimeses kadedus, meeleheide, viha, hirm ja rahulolematus. Aeg-ajalt näib olukord lausa lootusetu, siis saabuvad rahulikumad perioodid ja pole väga vigagi. Pinge suunatakse tülidesse, haigustesse ja soovide rahuldamisse.

Niimoodi inimene sipleb. Ja see elulooline film, kus ta täidab peaosa, on nii katkematu ja nii kõikehõlmav — milline imeline instrument on aju! –, et inimesel ei teki tavaliselt isegi kahtlusepoegagi.

Talle ei kangastu isegi kaugelt ega ähmaselt, et ta on ise selle filmi produtsent, stsenarist, režissöör, rekvisiitor, müügijuht, kogu näitlejakollektiiv ja lugupeetud vaatajaskond.

Talle ei tule hetkekski pähe, et see on vaid film.

Ta ei suuda isegi aimata, et kogu ta “elu” on vaid üks dramaatiline jaburus, üks otsatu väljamõeldis.

Siinkohal on üheksakümmend üheksa inimest ammu minema jalutanud. Kes vihaselt turtsudes, kes irvitades, kes õlgu kehitades. Üksainus sajast on kuulama jäänud.

“Mnjaa,” ütleb ta nüüd kavalalt.

“Kui see on tõepoolest nii, nagu Sa räägid, siis palun näita mulle seda tegelikku elu! Anna mulle üks pisike tõestus, too sealt reaalsusest kasvõi üks pisike kivike. Vähemalt kirjelda, milline on reaalsus. Siis ma võib-olla kaalun ja siis ma võib-olla usun seda, aga mitte enne. Ma pole ometi loll, kes ostab põrsa kotis! Pealegi, mul on, mida kaotada. Võib-olla on mu elu tõesti mingi välja mõeldud film, aga selles leidub siiski päris palju toredat ja nauditavat. Mul on lapsed ja mitte kõige halvem renomee. Vabal ajal käin mererannas jalutamas ja kirjutan luuletusi. Mille nimel ma peaksin riskima? Äkki jään veel kõigest ilma?”

Ja selles ongi probleem.

Inimene elab mõtetes: kaalumises, valikutes, tingimises, otsustes, usus ja arutlustes. Hirmus kaotada senine.

Ükskõik, mida inimesele siinkohal öelda või näidata, tõlgendab ta seda läbi senise. Aju võimekus integreerida ja täiendada olemasolevat filmimaailma on lõputu.

On ainult üks võimalus näha reaalsust. Milline?

inimese-elu-probleem-reaalsus


Muusika kuul(a)mine

Iga väikseimgi tegevus sisaldab eneses kogu liikumist, tervet voogu.

Kui inimene magab, siis teeb ta kõike magades. Kui ta on ärkvel, siis teeb ta kõike ärkvel olles. Vahepealset võimalust pole.

Jälgi, mis toimub näiteks muusikat kuulates. Magamine on elu, mida katab läbitungimatu mõtete ja jäädvustuste vaip. Magades mõtleb inimene muusika loojale ja esitajale, võrdleb lugu varem kuuldutega, analüüsib selle kulgu ja sõnumit, seab oma peas edetabelitesse, meenutab varasemaid kordi, näeb ette võimalusi tulevasteks kuulamisteks. Ta on arhivaar, kohtunik, tõlgendaja ja oma pärisnime kandev kuulaja.

Mõned inimesed — paljud muusikud sealhulgas — on sellisest jämedakoelisest mõtlemisest üsna teadlikud. Nad on omal nahal kogenud, et kui mitte mõelda ja lihtsalt muusikale anduda, tuleb kogemus palju võimsam. Ürgsem. Pinnale pääsevad tundeseisundid, mida mõte tavaliselt blokeerib.

“Listen, play, love and revere — and keep your trap shut,” märkis üks tuntud teadlane oma lemmikhelilooja ja tema muusika analüüsimise vajaduse kohta. Kuula, mängi, armasta, imetle — ja hoia oma lõuapärad (ka need, mis vaikselt peas sõnu lõksutavad) kenasti koomal.

Kuulata muusikat valjult mõtlemata on selgelt teistsugune kogemus.

Aga see on endiselt kogemus.

Igasugune emotsioon ja tunne on ikkagi mälestus, magava inimese ajalugu.

Mis on muusika kuulamine — muusika kuulmine — heli kuulmine — selle tõelises olemuses, teispool kõiki mõtteid JA tundeid?

Kuidas erineb sel juhul klahvpillikontsert vihma sabinast katusel? Aga seinakella tiksumisest või linnamürast? Aga vaikuse häälest?

Kas võib öelda, et muusika kuulab inimest? Ja kas selline kuulmine kaob iga kord või talletub kuskile igaveseks?

Ära palun toetu oma arvamustele, vanadele vastustele. Uuri hoopis järele — Sinu kõrv on suurepärane värav reaalsusesse.*


Unistus tõelisest armastusest

“Kas armastus on tegelikult olemas?”

Selles peab ise veenduma. Keegi teine võib öelda “jah” või “ei”, kuid see ei anna midagi. Ja veendumine ei tähenda, et Sa peaksid seadma end kõlbulikuks — kauniks või hingelt puhtaks — ja minema välja ja rändama ja otsima seda, mida Sa kujutad ette armastusena. Seda väljast otsimist oled Sa juba proovinud; piisavalt kaua, et hakata kahtlema: Kas armastust on üldse olemas, tõelisel, hääbumatul, tingimusteta kujul?

Kui sellist armastust on, siis on ta kõikjal ja alati.

Kui mitte, siis ei saa teda leida üheski vormis: mõnes teises inimeses, jumalas, õndsustundes.

Praegune hetk, mil Sa oled pettunud ja usku kaotamas, kõledalt üksi, on suurepärane. Sul puudub lootus leida seda või teist. Kui Sa oled mähitud sellesse sooja tekki, mida inimesed tavaliselt nimetavad armastuseks, on Su ainus huvi seda õdusat olemist säilitada. Sul puudub igasugune huvi tunnistada tõde.

Mida kutsuvad inimesed tavaliselt armastuseks?

Kas see on tõeline hoolimine teistest, või on see alati varjatud omahuvi? Ma tahan siduda end teise inimesega, sest ta pakub mulle olulisi asju — turvatunnet, kuuluvust, füüsilist ja vaimset lähedust. Ta peegeldab mind ja muudab mu seeläbi reaalsemaks. Ma saan endast anda ja kuigi ma nimetan seda isetuseks, on see ülimalt oluline tehing: ma olen vajalik, ma olen hooliv. Ma armastan ja mind armastatakse.

Sel moel armastab inimene kõike — oma kallimat, oma vanemaid ja lapsi, üleadseid, loodust, riiki ja rahvust, jumalat, valitud hobisid ja vaimset teekonda. Ta varieerib oma panuse suurust vastavalt kasule, mida loodab tagasi saada: pühendab rohkem või vähem aega, unistab pelgalt või asub armastuse objekti aktiivselt kodustama. Ja nagu kõik tehingud, on ka inimese armastus lahutamatult seotud ahnuse, sõltuvusliku kire, (armu)kadeduse, pettumuse, tõusude ja mõõnadega.

Kuidas saakski see olla teisiti?

Palun ära võta seda küsimust kergelt. Kui Sulle siiski tundub teisiti — kui Sulle näib, et kusagil selles maailmas, mis koosneb inimese juttudest, kogemustest, mõtetest ja tunnetest, leidub ka tõelist armastust –, siis ära kuluta aega vaidlemisele. Jälita seda unistust, kogu energiaga ja kõike kaalule pannes.

Midagi leiad Sa kindlasti.


Töösse sukeldumine

“Ma ei tea, kui oluline see suures plaanis on, aga olen märganud ühte asja. Töö on iga aastaga muutunud mu jaoks järjest tähtsamaks. Ma isegi ei naudi seda kuigivõrd, aga muu tundub veel igavam. Samas on see ju mõttetu, sest mingit erilist tulemust see ei anna! Kui ma teeksin midagi muud või lõpetaksin üldse töö tegemise, poleks sellest kellelgi sooja ega külma. Kas see on mingi sõltuvus? Igal juhul ei tundu see eriti õige…”

Inimene on kummaline olend, kas pole? Ta soovib midagi, ja samas soovib vastupidist, ja ükski nendest soovidest ja seisunditest ei paku püsivat rahuldust.

Seda märgata, seda tähelepanelikult jälgida on võti vabadusse.

Ma teen tööd, et osta endale vaba aega. Kui mul on vaba aeg, tundub see igav ja suurema tähenduseta, vahel käib koguni närvidele. Sukeldun järjest enam töösse, kuigi hakkan vaikselt aimama, et suures pildis on ka see sama tühine või koguni lõhkuv.

Ja me ei räägi siin millestki selgelt vägivaldsest. Lihuniku amet tapab, kurjategija röövib iseennast. See on enesestmõistetav. Hoolikal vaatlusel aga näeme, et obaduse võib anda iga töö või amet, lavalaudadest kontorilauani. Kui ma ei leia iseennast, ei suuda ma iial tööga rahu sõlmida.

Seda on siis alati kas liiga palju või liiga vähe. Siis jääb alati unistus natuke paremast töökohast: sisukamast, silmapaistvamast, vähem kulutavast, rohkem tasustatust.

Aga kuidas leida iseennast? Seda tuuma meis igaühes, mida ei suuda raputada ükski kahtlus, hirm, stress ega igavus, sõltuvus tööst või unistus puhkusest?

Jätame korraks töö kõrvale. Oletame, et mul on selleks materiaalselt võimalusi. Kui kaua ma suudan olla midagi tegemata, või teha seda, mida olen alati igatsenud teha?

Kes ma siis olen, kui ma ei tee midagi? Kes ma olen siis, kui ma teen midagi, millest teised midagi ei tea ega kuule? Miks tundub üks tegevus rõõmu ja rahuldust pakkuv, teine aga ebameeldiv ja rõhuv?

Kui ma vaatan tähelepanelikult, siis ma näen, et kõik minu senised rõõmud ja rahuldused on tuletatud teistest inimestest. Kõik. Kaasaarvatud need kõige üllamad ja altruistlikumad — laste kasvatamisest kuni maailma päästmiseni. Need on vaid visandid, mida meie mõte joonistab “õigest elust”.

Iga mõte on peegeldus teistest mõtetest.

Teistest inimestest, tuhandetest aastatest ajaloost, meid ümbritsevast ühiskonnast.

Ja kõiges selles pole kunagi piiskagi tõelist elu.

Kui selles pöördumatult veenduda — nii et mul ei jää enam ühtegi võimalust põgeneda — mõnd teist töökohta, teist missiooni, järgmist sihtmärki –, siis midagi murdub.

Tähendused kaotavad veetluse.

Nendega koos lagunevad müürid ja seinad, mida me sajandite jooksul oma pähe oleme mörtinud.

Töö muutub eluks, elu — tööks.

Ja elu on puhkus, mis kosutab igal hetkel.

Isegi nõusid pestes, isegi magades, koguni surres.


Do You Understand?

You either understand or you do not. There’s no middle ground; no ‘I get some of it’ or ‘I had a clear insight yesterday, but I’ve lost it again…’ You either get it or you do not. It’s crucial to be honest, mercilessly honest in this. Otherwise, what is already a confused mess will become an even greater mess.

In case you understand, then you can see through every word and make sense of every question posed here. None of it is conventional, none of it is crazy, none of it is said from me to you. In case you understand, then you know your true face which is reflected in no mirror and which shines forth from every fence post.

meditation-understanding-theory-practice

In case you do not understand, then you react in some way.

You may think you have no need or use for this. That your life is already beautiful enough, so you do not want to careen the ship. Or that your life is already miserable enough, so what you desire are easy-to-follow, efficient fixes to make the problems go away; in fact, you are afraid of your patterns and abhor the prospect of seriously looking into it. Or you would like to improve some aspects of tomorrow — more money, advanced spiritual powers, less stress — and since nobody seems to be teaching these things here, you continue your endless search elsewhere.

Or you may find some of it intriguing, even make a half-hearted effort to get to the bottom of it. As your energy wanes, so will your interest; you’ll call upon some reassuring label (‘abstract’, ‘too mysctical’, ‘rather boring, nothing seems to happen…’) which allows to close the case neatly.

Or you may persist, all nails and teeth. The reason behind persistence is that you’ve never stood on your own feet. You feel the need to find the ready-packaged truth, the safe haven. The fuel necessary for this kind of blind belonging is extracted from all sorts of imagined things, experiences, theories and visions. That approach is not one ounce more fruitful than the others and it too will not last for very long. Nevertheless, it’s sometimes enough for wasting a good many centuries.

So what would be a fruitful reaction, in case you do not understand?

One only: Admit, without any value judgement or vested interest, that you do not understand. If whispers of ‘aha, I get it!’ arise, then look again, really honestly. Admit again, because the ‘I’ will never understand and ‘it’ is always a mirage.

You just let it be. You observe.

If you just observe, then there is just observation.

In this observation, there is understanding.

And It embraces everything: understanding, not understanding.


Tõeline meditatsioon = tõeline elu

“Ma tegelen meditatsiooniga.” Avatud ja internetti lülilatud maailm kubiseb kõiksugu tehnikatest, gurudest. Ole ainult ise naks ja langeta õige valik! Kasu asemel sünnib sellest tohutu kahju: enamikul pole udust aimugi, mida tähendab meditatsioon tegelikult.

Mida tõeline meditatsioon ei ole

Teeme esmalt selgeks, millised on meditatsiooni kohta levivad eksiarvamused. Vale kõrvaldamisel ilmneb tõde iseenesest.

Tõeline meditatsioon ei ole püütav ühtegi jäika, muutumatusse reeglisse. Mitte keegi ei saa Sulle müüa valemeid nagu “õige mediteerimine toimub silmad kinni” või “parimaid tulemusi saab, kui mediteerida kaks korda 20 minutit päevas”. Sel juhul on tegemist hambapesu või mingit laadi vaimse jõusaali, mitte elusa meditatsiooniga.

Teiseks. Tõelist meditatsiooni ei ole võimalik siduda ühegi nime ega organisatsiooni ega piirkonnaga. Meditatsiooni tõelises tähenduses pole zen meditatsiooni ega mindfulnessi, iidset ega kaasaegset praktikat, Ida- ega Läänemaist lähenemist.

Kolmandaks. Tõelisel meditatsioonil ei saa olla eesmärki. Kui ma tahan kusagile välja jõuda, siis ma treenin ennast selles suunas — tahan saada rahulikumaks, kogeda mingeid vaimseid tasemeid, vähendada stressi ja muud sellist. See kõik on võimalik, kuid toimub alati vaid senises, mulle juba tuttavas maailmas. Tõeline meditatsioon on senitundmatu. Me saame teada vaid üht: meditatsioon on radikaalne muutus. Kogu meile seni tuntud maailm kaob ja asendub millegi täiesti uuega.

Sinu tegelik elu

Enamik inimestest ei taha sellisest radikaalsest muutusest midagi kuulda. Senine unes kõndimine — koos kõikide juba tuttavate valude, rõõmude, murede ja hirmudega — näib lõppkokkuvõttes siiski turvalisem. “No jah, see või too asi võiks ju olla pisut teisiti, aga parem paati mitte liialt kõigutada…”

Siira ja sügava huvi puudumine on ainus, mis hoiab inimest tema lõputus unes. Mitte keegi ei virgu tegelikkusesse iseenesest. See on ränk ja kannatust nõudev töö.

Just see töö ongi tõeline meditatsioon.

Kui Sa oled jõudnud punkti, kus Sa ei otsi enam meelelahutust ja ei taha enam enda eest põgeneda, siis Sul pole valikut. Sa oled valmis selleks, et esimest korda tõeliselt vaadata.

Ja nagu eelnevast selgunud, ei tähenda see kinnisilmi ja ristijalu istumist (kuigi vahel võib ka seda ette tulla). See tähendab täielikku, tingimusteta pühendumist sellele, mis on Sinu tegelik elu ja Sinu sündimine igas hetkes.


Jah, see on igaühe sünniõigus

Kas on võimalik, et stress on kadunud, täielikult ja lõplikult kadunud?

Kas on võimalik, et Sa ei muretse enam millegi pärast?

Kas on võimalik, et hirmud on haihtunud, illusioonid nagu nad olid — et Sa ei karda enam midagi, alates väikestest piinlikest olukordadest ja lõpetades surmaga?

Kas on võimalik, et mitte miski ei varjuta enam üheski hetkes reaalsust?

Kas on võimalik, et ükski tegevus pole tähtsam kui mõni teine — et Sa ei oota ei laste magamaminekut, nädalavahetust ega pensionile jäämist, ei pulmi ega matuseid?

Kas on võimalik elada väljaspool ärilist maailma, ostmata ja müümata, juurde ahnitsemata ja naabrit kadetsemata?

Kas on võimalik jõuda punkti, kus rahutus ja otsimine on igaveseks lakanud?

Kas on võimalik näha, et kogu Su senine elu on olnud uni, pime siplemine vasakule ja paremale?

Kas on võimalik mõista, et aeg on inimese pettekujutlus, röövel, kes viib ainsa tegelikkuse?

Kas on võimalik lõpetada vägivalda, vihkamist, agressiivsust, kannatamatust?

Kas on võimalik pääseda valust, ängistusest, süütundest, vastikusest ebameeldivate kohustuste ees?

Kas on võimalik liikuda punkti, kus kole enam ei vangista ja kus ilu on kõikjal, ka kõige räpasemas urkas ja salalikumas inimeses?

Kas see kõik on võimalik ilma erilise andeta, usku pööramata, koopas istumata, raamatuid lugemata?

Ja kas selle kõige ees võib ka silmad sulgeda ning õlgu kehitades edasi magada?

igaühe sünniõigus reaalsus virgumine


AJATUD MÕISTATUSED, 3: Väljas külmas, verine

Ühes vanas loos räägitakse virgunust, kes istus aastaid järjepanu üksinda mägedes.

Kord saabus tema juurde mees, kes soovis saada ta õpilaseks. Virgunu keeldus.

Kuid õpilaseks pürgija ei läinud minema. Istus hoopis kangekaelselt eraku hüti juurde, vaikselt ja otsusekindlalt.

Nii kestis see mäng nädalaid.

Lõpuks kohmas virgunu: “Kui Su soov on tõsine, siis tõesta seda: lõika maha oma vasem käsi!”

Õpilaseks pürgija haaras mõõga ja tegi kõhklematult, mida tõestuseks tarvis.

Punane veri purskus puhtale lumele.

Millest see lugu räägib, kui tegelikult pole ei õpetajat ega õpilast?

Ja üldse, mida tegi virgunu üksinda mägedes, eemal kõikidest maailma palvetest ja probleemidest?


Schools of Meditation

A question arouse: What school of meditation would you consider to be the most effective for someone living and practicing in a Western society, in the 21st century?”

Let us explore this together. We have to get beyond mere opinions if we want to see the truth of this important question. Somebody saying “This is undoubtedly the best school” would simply try to convert you, either based on blind faith or superior arguments — and then you’d still be restless, looking for an ever more trustworthy and awe-inspiring answer.

That’s the only reason why things are not clicking for you: dependence on others. On teachers, friends, political leaders and spiritual gurus.

So, the only way to go is to look into this together. I can offer an angle, but it won’t become a true insight unless we work it through, honestly, slowly, step by step.

We want to know what is the best school of meditation today. And we live in the so-called West which is not so much a geographical region as a certain way of life: entertainment, information, importance of career and wealth, self-identity through social activity and constant betterment. All of that.

And we know — either through books and videos or through first-hand experiences — that there are schools of meditation, originating from the East, which promise something different. Whether called enlightenment, stress-free life or God consciousness, they all hold up an alluring image of a more blissful existence.

In this situation, our problem seems to be a complex one: How to choose?

There are the Zen masters transmitting their dharma in the houses of Sōtō and Rinzai. There is Thich Nhat Hanh with his simple, approachable blend of Vietnamese Zen and basic Buddhist principles. There are the valorous Tibetan rinpoches, from Chögyam Trungpa to the gentle 14th Dalai Lama. There is the blossoming of various strands of mindfulness. There are the Indian mystics and specialists in advaita teachings of non-dualism.

In fact, there are thousands and thousands more. A guy called Buddha once talked about “eight thousand true paths,” so how many half-true and completely insane ones must there be?

It seems clear that we need to make an informed decision. Our life is short, but the art of meditation is overwhelming in its scope and variety.

And right there is our real problem.

If we calculate, if we weigh our options according to efficiency, if we navigate between East and West, if we are still operating in the mode of picking and choosing, then we find exactly that: calculations of profit and efficiency, overlapping mirages of materialism and spirituality.

We will be forever trapped in our memory and our expectations.

Whatever school we join in this frame of mind will only teach us new dreams — some of these may seem a tad more exciting and valuable and last a bit longer than others, but they’ll always remain dreams. Poof, and gone by the morning.

Because waking up happens beyond and outside all schools and all teachers. It has never happened anywhere else, and never will happen anywhere else.

Only when you have finally glimpsed the eternal pattern of the human mind, will you see the emptiness of your hopes and investments. Only when you have seen the emptiness of your hopes and decisions, will you be able to muster the energy and the patience to look into what is. And only when you have mustered the energy to look into what really is will you be able to pierce the eye of the Unborn Teacher.

Are you ready for this, are you? Are you ready to cast aside, mercilessly and without any possible return, all schools, all centuries, all clubs and circles and organizations, all East and all West?

Now, right now, only now?

meditation-schools-types-kinds-teachers


Aus vestlus

„Kas ma näen praegu reaalsust – seda, mis päriselt on?“

Ei. Sinu praegune elu on uni: hirmud, mured, rõõmud, mõtted, plaanid. Tegelikkus ei ole kusagile kadunud, aga Su filtrid on liiga paksud ja ähmased, et see saaks Sinus avalduda. Kui Sa elad tegelikkuses, siis pole Sul kahtlust, kas Sa seda näed.

„Võib-olla oleks parem, kui ma ei küsiks niimoodi? Võib-olla oleks parem igasugusest kahtlemisest loobuda ja lihtsalt kannatlikult treenida?“

Mida tähendab „lihtsalt treenida“? Küsimine ja kahtlemine on ainus võimalus. Niisama istudes ja lootes ja mingile harjutusele või imele panustades suigud Sa lõputult edasi. Vaid siiras, kogu jõudu koondav küsimine viib tuumani.

„Niisiis, ma magan praegu. Aga äkki ma ei suudagi midagi muud?“

Iga inimene on tegelikkuse ilming. Reaalsus on iga inimese pärisloomus. Öelda, et üks inimene ei või näha tegelikkust on sama totter kui kinnitada: vesi ei oska voolata.

„Hästi. Ent kui ma poleks iial näinud, kuidas vesi voolab – kui ma pole ise kunagi kogenud, mida tähendab mitte magada ja olla ärkvel… Kas Sa võiksid anda mingit aimdust sellest, milline on elu väljaspool und? Mingigi suund, mille poole tüürida?“

Esiteks: ükskõik, mida saaks magajale arusaadavate sõnadega väljendada, on pärit sellest samast keelest ja kogemusest, mis on uni. Kuna tegelikkus on midagi radikaalselt, totaalselt teistsugust kui senine, ei saa seda püüda senise abiga. Reaalsus võib püüda end magajale näidata, ent too ei mõista seda kunagi.

Teiseks: see poleks mitte ainult mõttetu, vaid otseselt eksitav. Kõik tegeliku kirjeldused ja ette maalitud pildid vaid süvendavad unenägu. Inimese probleem pole selles, et ta ei tea, kuhu suunas minna. Inimese probleem on selles: ta muudkui teab ja muudkui tahab. Sellest teadmisest ja tahtmisest täielikult lahti lastes ei jää järele muud kui virgumine.

„Kuidas on võimalik sellest lahti lasta? Kas see pole ka mitte teadlik pingutus – „mina soovin lasta lahti sellest ja sellest“ – järelikult süvendab vaid und?“

Mine siit edasi! Su küsimustes on juba julgust, ja ometi kardad Sa ikka veel tupikuid. Ja kardad mitte seetõttu, et Sina oled nõrk ja keegi teine oleks samas olukorras tugevam, söakam, terasem. Kõik inimesed reageerivad selles punktis samamoodi: mõtlemine muutub häguseks, tiirleb ringiratast ja vajub laiali, tähelepanu koondub mujale… Meil on nii raske sellest kõigest mõelda, sest inimese mõistus on aastatuhandeid hoidunud eemale mõtlemise piiridest. Praegu aga liigume just selle poole, vaatlustorni, kust paljastub mõtlemise jõuetus.

Kuidas saab tahtejõu abil mitte tahta? Kuidas saab sundida või veenda end mitte mõtlema? Kuidas saab endale kinnitada, et „mind“ pole olemas? See pole tõesti võimalik. Oluline on sellistele jaburustele täielikult jälile saada, uuesti, üha uuesti. Uni on kootud pettekujutelmadest – „minu elu ja keha“, „ma armastan sind“, „sisemine ja välimine“, jne – ning neid hoolikalt ja ausalt vaadeldes näeme nende valskust. Ja kui näha millegi valskust, kaotab see asi iseenesest oma jõu. Reaalsust ei varjuta miski muu peale meie soovi elada unenäomaailmas.

Aga ettevaatust! See soov on tuhandenäoline ja välgust väledam; Sul läheb vaja kogu jõudu ja kannatlikkust, et seda päriselt tabada.


True Spiritual Riddles

There’s a type of riddles which cannot be solved with reasoning.

These puzzles are deceptive: it’s possible to understand, at one level, what they are saying; their gist, however, lies beyond the language in which they are posed.

To approach them from the right or from the wrong won’t yield any results. In this sense, they either work as useful, prodding irritation (before insight) or gleeful recognition (after insight) – but never as lessons to be conquered by the thinking mind.

Life-and-death, in its entirety, is such a riddle.


Pingutus ja minnalaskmine

Kui tihti ma peaksin mediteerima? Mitu korda päevas tuleks teha vaimseid harjutusi, et teel edasi jõuda?

“Alguses on vaja pingutust, et sundida end treenima. Treeningu käigus teadvustad Sa endale aeg-ajalt, et teed jätkuvalt seda, mida tarvis. Sa võid püüda muuta treeningut katkematuks ja kõigutamatuks nagu maa sügavuses jooksev toru — kuid treening pole selline toru.

Treening pulseerib. Lõpuks jõuad Sa punkti, kus lased kogu treenimise projektist lahti. Meie traditsioonis püsib pingutus tohutul usaldusel püsimatuse vastu. Miski ei ole püsiv ega pidev, aga las olla. Surm ja sünd leiavad aset igas hetkes.”

Meie probleem inimestena on selles: me püüame ärgata unest unerohtude abiga. Me oleme ehitanud endale hiiglasliku võltsreaalsuse, ja kui meil ka peaks tekkima kahtlus ning soov sellest hüpnootilisest labürindist väljuda, langeme koheselt tagasi iidsetesse, lõputult hargnevatesse käikudesse.

Sest meie probleem inimestena on selles: me näeme kõike läbi mõtete ja kujutluste.

Isegi kui soovime seda mitte teha, tähendab see ikkagi soovi. Kontrollimist, planeerimist, tagasisidestamist ja hindamist, õppimist ja tõhustamist. Igasugune soov on aeg, ego liikumine, see tähenab — pime tahe.

Maailmas on palju inimesi, kelle identiteedi osaks järgmised faktid: “Olen saanud õpetust sellelt ja tollelt meistrilt. Olen mediteerinud nelikümmend aastat, iga päev, kaks korda päevas, ühtki korda vahele jätmata.”

Milline südantlõhestav jaburus. Istuda püünises ja hoobelda!

Vaatle hoolikalt, ülimalt kannatlikult neid mõisteid: “treening,” “pingutus,” “mittetreenimine,” “lahtilaskmine,” “vaimne tee,” “edasijõudmine”.

Kui palju pidepunkte saavad nad Sulle pakkuda? Kuidas Sa tead, et Su pingutus pole tegelikult ettekääne jätkuvaks laisklemiseks? Kuidas võid olla kindel, et Su minnalaskmine pole vaid pealiskaudne sõnakõlks?

Ja vaatle ka seda, mida siin eespool öeldi, pool valges ja pool varjus. “Alguses pead end sundima…” “Lõpuks jõuad punkti, kus…”

Kui on tõeline treening, pole Sul aega tegeleda alguse ega lõpu ega ühegi harjutusega.

Kui on tõeline treening, jõuab kaalutlev mõistus oma piirideni. Jalad rabatakse alt. Sa kobad täielikus kottpimeduses, ühegi valikuta.

Sa oled elu ja surm, igas igaveses hetkes.


AJATUD MÕISTATUSED, 2: Möll või rahu?

Kaks inimest kutsuti osalema eksperimendis.

Üks pidi lõputult rabelema, lakkamatult vajas miski ta tähelepanu. Korraldada ja ära teha, viia ja tuua. Korter ootas kõpitsemist, maailm — päästmist. Vaba aega oli kas napilt või ei üldse.

Teine pidi olema niisama, märkmiku, äratuskella ja ülesanneteta. Keegi ei vajanud ta teeneid. Eesmärgid summutati eos.

Katse kestis ja kestis.

See, kel polnud ühtki kohustust, murdus esimesena.

Mida ta leidis?


Boring White Space

At some point when seriously investigating your true being you may move into ‘boring white space.’

It can appear in various forms, wrapping itself around your eyes or your ears or your thinking-feeling mind. Nonetheless, once fallen into it you’ll recognize it immediately: an endless, dull, foggy plateau.

While not frightening in the physical sense, it can make one very antsy and frustrated psychologically: “Striving cut off, meaning withering? Bullocks! I don’t know what to do next! And, hey, where are my footsteps and my shadow!?”

– This kind of terror is a wonderful teaching and hides beautiful insights for those who dare to roam around. If you want to escape, you’ll miss the treasure. Just surrender to the dead white space, watchful, observing, fully alert.

Do not panic!


Kui kiirelt toimub unest virgumine?

Aastatuhandete jooksul on see küsimus korduvalt kerkinud. Ma tahan unest välja saada ja ma hakkan selle nimel tegutsema. Ja nüüd ma soovin teada: mis hakkab juhtuma, kui ma teen asju õigesti? Kas ma selgin ühel hoobil ja pauguga, kogu universum silme ees viramas? Või on virgumine pikaldane, tasapisi hajuv uduloor — mida rohkem aastaid sisse panen, seda selgemaks pilt muutub?

Maja saab lammutada mitut moodi.

Seda saab kanda laiali tala haaval, tellise kaupa. Rahulikult nokitsedes ja naabreid segamata. Midagi justkui ei toimugi, ainult et ühel päeval on maja asemel avarus.

Maja võib ka õhkida. Sel juhul käib kõrvu lukustav kärgatus. Maa väriseb. Vaatepilt on dramaatiline — mõne jaoks joovastavalt võimas, mõne jaoks šokeerivalt pöördumatu. Aga kui tolm hajub, on tulemus sama.

Hoone asemel on kõike võimaldav tühjus.

Veelgi enam.

Kui virgumine on tõeline, mitte järjekordne mõttepilt ja ego üks salakavalamaid tiitleid (“ma olen ärganud!”), saavad ühe hetkega ilmselgeks inimese jaburused.

Ühtegi maja pole mujal kui meie peas. Lammutaja on vaid ettekujutus.

Psühholoogiline aeg (“kui kiirelt toimub virgumine?”) on magus lõks.

Kui magus, kui kleepuv!

Inimesi lollitamata ja veelgi sügavamale lõksu tirimata võib öelda vaid üht: kui Sa tahad tegutseda millegi nimel, ei virgu Sa iial. Ajas elada saab ainult magades.

Kui Sa aga lõpetad — praegu, nüüdsama, ainsas olemasolevas reaalsuses — igasuguse ehitamise ja sihipärase lammutamise, oled Sa selgimise serva peal.

nature-forest-trees-fog_cr


A Morning

It is a gorgeous morning. Fresh and spacious, every blade of grass filled with utmost joy. A completely new beginning, with trees bathing in the sunshine and the trills of little grey-brown birds.

A crow caws in a brusque, raw voice. The tarmac glistens with melted snow. It is here now — and it will never be here again. This unique, unrepeatable majesty is what you are, in your every cell, in your every breath.

Why do you not see all this?

Because you’re caught up in a feeling that something needs to be done. You are quite certain that this and that require your urgent attention. Your obsession with life management has become so heavy, in fact, that you cannot relax even for a moment.

With all your senses open and the thinker unmasked, what in the whole wide world could stand between you and a morning?


Kuu ja Päike

Oluline on näha, et meie soovid on täitmatud.

Inimene tahab olla kuulus, aga samas ka segamatult pargis jalutada. Inimene tahab rohkem vaba aega, ent otsib endale pidevalt uusi tegemisi. Inimene tahab olla edukas, kuid stressivabalt. Inimene tahab leida piiritut armastust, et seda siis mõõta ja lepingusse mahutada.

Kuu ja Päike, ühes taevakehas. Nõnda inimene sipleb, püüdes ilmvõimatut.

Sind valitseb hirm, sest Sa kannad endas ootusi selle kohta, kuidas elu võiks minna. Sa oled vangis, sest Sa ei suuda loobuda oma näilisest vabadusest.

Oluline on näha, et soovid on vastuolulised.

Oluline on näha, et see, mida Sa ihaldad, on seesama, mida Sa tahad vältida.

Alati.


Lõputult võimalusi

Õige töö algab seal, kus me süüvime kogu olemasoleva energiaga sellesse, mis on parajasti meie ees. Kus me uurime ühegi reservatsioonita just seda maailma, milles parasjagu viibime.

Enamasti inimene nõnda ei toimi.

Enamasti usub inimene, et see, mis on praegu, on vaid ettevalmistus “päris asjaks”. Et peab veel treenima, jupphaaval selle “õige hetke” suunas liikuma. Et see praegune on juba “peaaegu”, aga siiski mitte “täielikult”. Et projekt on juba piiritletud, kuid tulemus “alles hakkab kujunema”.

Sellest kõhkluste ja lootuste ja hinnangute varjuteatrist piisab, et klapid kenasti silmil püsiksid.

Ei ole treeningut (praegu) ja tulemust (edaspidi).

Ei ole tänast maailma (parandamist vajavat) ja homset elu (paremat, ehk koguni täiuslikku).

Iga hetk on kogu tulemus. Tulemus on igavene hetk.

Täielik usaldus praeguse hetke vastu on täielik selgus.

Ja mitte keegi ei saa öelda, et “vabandage, kuid mul lihtsalt pole selleks tingimusi või võimalusi”. Mitte keegi ei saa tõeselt väita, et “oleks mul vaid võimalik segamatult koopas istuda…” või “kui mu lapsed suureks kasvavad…” või “mis selgusest ma sellise tööstressi juures saan üldse unistada?!”

Need on vaid ettekäänded, et mitte süüvida sellesse, mis parasjagu on.

Ja mis siis on, praegu?

Näiteks keegi ütleb Sulle praegu: “Selgimine põhineb ootuste lahustumisel.”

Vaata ennast ja seda, kuidas Sa reageerid.

Kas Sa libised sellest üle pealispindselt (“ahah, sain aru”, “juba tehtud”, “põhimõtteliselt õige, aga…” , jne)? Või süüvid Sa sellesse maailma, täie usalduse ja uudishimuga, ilma ühegi hinnangu ega varasema teooriata? Kas Sa vaatad kogu oma energiaga oma ootusi, igat viimast kui tillemat? Kas Sa näed lõpuni kogu seda hiiglaslikku unistuste ja vastutuse ja hirmu kookonit, millesse Su elu on lämbunud?

Kas Sa oled tõesti kindel, et kõik Su ootused on lahustunud?

Milline on elu, kui selles pole enam ühtegi ootust?

loputu-hulk-voimalusi


Too little, too much

It is common to think that crisis hits in the form of a tragedy.

Well, it often does. But it can also strike from within bliss – when everything is as good as it could be.

Suddenly, without any apparent reason, the same old fear, depression, aimless yearning, irritation, boredom, dis-ease. Suddenly, the white suffocating emptiness, with no way out. And coming when all the boxes in the to-do list have just been ticked, this stings.

Because it is shocking to discover that fulfilling our desires and ambitions brings no lasting relief.

Step fully into this shock. Do not panic, do not look for solutions or new goals.

Observe.

’Too little’ and ’too much’ are extremely powerful pointers.

They reveal to us our hidden expectations, our ideas about the universe.

What do you see?


Otsimine ja leidmine

Inimese loomus on otsimine. Selles otsimises peitubki võti: kui näeme lõpuni, miks me otsime, siis otsimine lõpeb.

Mida me sel hetkel leiame?

Raamatupoes on üleval stendid kõige menukamate teostega. Inimestele meeldib vaadata, mida teised arvavad ja kõrgelt hindavad.

Nende menukite seas leidub ikka paar “vaimset teejuhti”. Ja nendes pakutav valem on alati ühesugune: tee seda ja harjuta toda; siis jõuad sinna, kus Sa oled võimsam, tervem, parem, näed kaugemale, tunned vähem stressi, jne.

See ei pruugi olla petmine. Kui tehnika on midagi väärt, toob selle rakendamine tõesti kaasa teatud tulemuse.

Taolisel kujul saavutatav efekt võib olla värskendav ja anda korraks tunde, et “nüüd olen kohal” — nüüd lõpuks olen leidnud selle, mida ma otsisin.

Aga otsimine ei ole lõppenud.

Menukeid muudkui trükitakse. Alati on proovida midagi uut, leida mõni uus õpetaja või harjutuste kogumik edasijõudnutele.

Otsimist ei ole läbi nähtud.

Kuidas saakski otsimist ennast läbi näha, kui pilk on pööratud tulemusele?

Rumalusega ei saa tabada tarkust. Teadmistega ei saa püüda nimetut.

otsimine-ja-leidmine


The Code of Ego

The ego is basically a very robust program which, at its root, consists of one single line: “There is ‘me’ and ‘the world.’”

All the rest follows from here. “Believe in me.” “Cherish and protect me.” “Analyze and memorize me.” “Today I am like this, but tomorrow I can become like that (better, smarter, richer, more powerful).”

Now, if the program did stop, then the whole ego structure would just pop like a bubble.

Yet unlike in the Wizard of Oz, no operator would be left behind once the charade is over. The reason why this popping happens so rarely does not lie in the virility and inventiveness with which the program runs its single line of command.

The reason is that we either leave it as it is, unexplored, uninvestigated, or we try to dismantle it by force. Both of these approaches only make the ego stronger.

Just look at that immense, relentless, stubborn machine! Just see it for what it is. That is enough! Don’t try to change anything, don’t try to guess how far you have come towards ending it, or if you’re already thereabouts. Just keep on observing, curiously, diligently.

Pop!


Treeningu nullpunkt

Millest alustada? Või sagedamini: mille juurde tagasi pöörduda, kui järg tundub käest libisema?

“Alustada tuleb sellest, kes Sa oled ja miks Sa otsid.”

Kes Sa oled: me oleme harjunud arvama, et teame, kes oleme. Vähemalt üldjoontes. Võib-olla mingid tahud on veel avamata ja natuke ruumi jätame ka muutusteks, kuid üldjoontes on tunne kindel. Mina olen ju mina!

Ainult vahel tekivad sellesse kindlusse praod.

Sulle satub ette foto lapsepõlvest. Või loed oma keskkooli-aegset kirjandit. Või hakkad enne äraviskamist lehitsema oma vana päevikut. Täiesti võõras sell… Sinus taaselustub mälestus sellest, milline sa toona olid — ja Sul on raskusi, et seda kõike ühe nime ja tunde all koos hoida.

Treenimine on selle nime ja tunde põhjalik uurimine. Kui palju peavad paika Su praegused arvamused? (Sulle tundub, et oled optimistlik, sõbralik, lahke, õiglane, aus, teistest hooliv, kannatlik. Aga kas ka tegelikult?) Ja kes Sa päriselt oled? (Teisel pool igasugust kurvameelsust ja heatujulisust, kannatlikkust ja ärrituvust: kes Sa olid enne sündimist, kes sa oled pärast surma?)

Miks Sa otsid: jällegi on peamine see, et oleksid lõpuni ja lõpmatult avatud. Siiralt uudishimulik, see tähendab — valmis oma vastuseid uuendama. Tavaliselt hakkame otsima eesmärgiga (õnn, tervis, edu, võim, …), mille alt koorub välja järjest tõelisem ja tõelisem põhjus. Mind vaevas üks küsimus: “Kuidas on võimalik, et inimesed võivad teisi tappa?” Sel otsingul ei näinud alguses olevat mingit seost minu eluga. Hah!

See, mis me oleme, paneb meid otsima. Mis paneb meid otsima, on see, mille eest leiame.

Alguspunkt on lõpp-punkt on alguspunkt.

butterflies-807551_960_720w


AJATUD MÕISTATUSED, 1: Naudingu kasv ja kadu

Inimese aju uurivad teadlased kinnitavad: sama füüsilise kogemuse juures saadav nauding väheneb aja jooksul pidevalt.

Siit saavad alguse rutiini langemine ja pidevad otsingud.

Sest selle kao kompenseerimiseks — et ikkagi samaväärselt tugevat mõnutunnet kogeda — tuleb pidevalt otsida uut või enamat. Aistingud peavad muutuma intensiivsemaks, annused suuremaks, kestused pikemaks, seiklused radikaalsemaks. Ja see mehhanism on üldine, olgu tegemist seksi, šokolaadi või hobiaiandusega.

Kas inimese elus on olemas selline võimalus, et iga hetk on otsimatagi värskem kui iial, iga olukord seniolematult joovastav? Milline peab sel juhul olema inimese aju toimimine?


NEUROOSID JA TERAAPIA: Kuidas oma pusadega silmitsi seista

Takistusi ehk neuroose, mida eneses kanname, ei tuleks vaadata mitte “võimatuse” vaid “võimaluse” märgi all. Kõik siin ilmas on muutuv ja kõik on tarkusest pungil. Meie pusad sealhulgas.

Me oleme töödeldavad. Vastupidist uskudes lööme enda nina ees ukse kinni ning jäämegi niiskesse, pimedasse koridori konutama.

Mida me töötleme?

Oma neuroose ehk sõlmkohti ehk pusasid: mustreid, millesse kipume ühtelugu kinni jääma. Mõni kirub teisi, mõni kardab avalikke esinemisi, mõni kaotab lastega kannatuse, mõni läheb kassikulla pärast peast segi. Pusad on kleepuvad ja tumedad; neis on tohutu energia. Mingis mõttes me armastame neid, sest kuigi nad põhjustavad meile valu ja hädasid, on nad aja jooksul saanud osaks meist. Pusad on osaks meie ego turvalisest ruumist. (Ette rutates võib öelda, et tegelikult ei olegi ego midagi muud peale pusade…)

Kuidas me töötleme?

Lühidalt kokku võttes: me liigume teadmatusest teadlikkuse suunas. Algul me ei tea, et sellises olukorras kipume käituma selliselt. Kui me seost nägema hakkame, tekivad võimsad tunded. Vahel tekib häbi (me ei taha enesele tunnistada, et oleme “sellised”, ja appi, mis veel siis saab, kui teised saladusele jälile jõuavad?!). Vahel tekib tahtmine võitu ja jagu saada, end kiirelt paremaks väänata. Vahel tekib hirm. Vahel tekib kadedus. Ja nii edasi. Peamine on neist tunnetest mitte uusi pusasid luua: lasta neil enesest läbi liikuda.

Ühel hetkel tekib tunnetus sellest, kuidas pusad on meie liitlased. Kuidas nad avavad, mitte ei sulge uksi; kuidas nad juhatavad meid imelistesse saalidesse ja sealtki välja, piiritutele lagendikele. Me ei karda ega oota oma neuroosidega kohtumist — me lihtsalt kummardame selle ees, kuidas nad vallandavad oma tarkuse.

P.S. Pole mingit mõtet süüvida liiga tugevalt pusade tekkepõhjustesse, olgu see sukeldumine enese või oma perekonna ajalukku. See on tupiktee, tarbetu ja otsata sobramine.

4494478390_c79f4ea72f_b w


TAIMETOITLUS: Süüa või mitte süüa (liha)?

Mis on õige toitumine? Kas ma peaksin loobuma lihast ja hakkama taimetoitlaseks, koguni veganiks?

Tervislik, maitsev ja õige toitumine on teema, mis ei kao päevakorralt. Meie maailmas leiab lõputult erinevaid soovitusi, retsepte ja restorane. Toite taimedest ja lihast, mille kohta kujundada oma arvamus.

Selles segapudrus püüame me leida oma teed. Toit on osa meie identiteedist, minapildist. Lähtudes tervislikkuse, eetika või naudingu kalkulatsioonidest tahame me teada, kes olen mina — mida mina söön ja mida mina ei söö.

Ja selles valguses on taimetoitlus üks selge valik.

Seda valikut toetab mõistmine sellest, mida tähendab supermarketis kenasti plastmassalusel pakutav mahlane lihalõik tegelikult. Kuidas see sinna on sattunud? Millist teed pidi? Mida selle söömine eneses sisaldab?

Sellele, kes on seda näinud, ei tundu liha söömine sageli enam vastutustundlik. On raske rääkida rahust ja hoolimisest, kui igapäevaselt kaasosaleda tapmises.

Ometi ei ole jala maha panemisel ja taimetoitlusest reegli kujundamisel veel midagi pistmist õige toitumisega. Võitlev taimetoitlane, kes hoiab end kindlalt ja jäigalt kursil “taimed, mitte liha”, elab endiselt mõtetes ja mitte reaalsuses.

Oluline on seega küsimus: kas mul on võimalik olla taimetoitlane ilma, et ma oleksin taimetoitlane?


What Are You Seeking in Life?

‘Oh, but I am not seeking. My life is as great as it possibly could be.’

Fooling yourself big time! Everyone who lives in time is still seeking.

And of course, everyone is seeking in different ways and for different treasures. May-be you keep looking for a less stressful job or a mightier career. Or may-be you are not exactly satisfied with the ambience at home. We may be in it for cars, or power, or happiness, or usefulness to others, or knowledge, or entertainment, or bed-and-beauty – or a collection of stones from faraway travels. Some of us keep reaching for the personal best while others are desperately afraid of a rock bottom. Yet the underlying mechanics is always the same.

Until we keep seeking, we keep spinning – hooked, dragged along, teased forward and held back.

So the first thing perhaps is to clarify this: What is our personal pattern? In other words, what keeps us ticking? What situations get us tight? When we solve an ‘issue’ (find a new boss, fix a dripping faucet) then does it visit us again, in some slight variation, again, and again?


Armastus on see …

Jah, mis see armastus siis ikkagi on?

Üks asi on see, mis on liblikad kõhus ja katel silmini ja väljatäis kastemärgi õisi hommikuses udus. Kuigi armumine — mis kasvab alati välja egost, selle heitlikkusest ja selle pusadest — kipub paratamatult mööduma, on ka ülepeakaela langemine omamoodi väga tore. Kasvõi seepärast, et võib meid juhatada millegi veel suurema, sügavama ja võimsamani.

Seal, sügavamal, läheb aga huvitavaks.

“Armastuse sügavaim olemus ei puutu kuidagi armumisse või armastuse lõppemisse. Armastus on — ja punkt. Armastus armastab isegi neid inimesi, kelle isiksus ja iseloom ei pruugi meeldida. Ja see pole nii sellepärast, et me kultiveerime eneses armastust või muutume mingil moel õilsaks, pühaks või pühaklikuks. Armastus, millest me siin räägime, on sügav ja lihtne äratundmine; midagi, mis tunneb end intuitiivselt ära ning kohtub iseendaga igas kogemuses, igas olendis, igas silmapaaris. See kohtub iseendaga kõiges, mis aset leiab. See on armastus selle vastu, et midagi üldse on — sest just see on tõeline ime.

Armastus selle sõna tõelises tähenduses on tingimusteta.

Meie mõistus ei ole suuteline mõtlema ühestki asjast, mis on tingimusteta. Me võime vaid esitada rea allküsimusi, vastuoksusi, nahaaluseid ärritajaid:

  • Kui armastus on tingimusteta, siis kuidas saab ühe inimese vastu võib tunda rohkem armastust kui teise vastu?
  • Kui armastus on tingimusteta, siis mille alusel saame valida, kas ust avada või sulgeda?
  • Kui armastus on tõesti tingimusteta, siis miks peaksime üldse treenima?

Loomulikult ei ole need küsimused mõeldud sõnaliseks vastamiseks. Panin nad kirja vaid seetõttu, et neis on teatud väge: ajada meid tagasi sinna, kus hommikupäike selgineb ja udu lilleväljade kohal haihtub.


Sünd

“Sünnivalu tekib sinu vastumeelsusest tegeleda nende pidevalt uute nõudmistega, mida maailm sulle esitab. Kuigi sünnivalu puudutab algses tähenduses sinu füüsilist sündi, ilmaletuleku otsest valu, siis sama hästi võib see iseloomustada ka sinu argielu täiskasvanuna. Sa püüad alati punuda endale olukorda, milles sa tunneksid: “Lõpuks ometi olen kohal!” Sa oled kõik kuni viimse sekundini ära planeerinud ning sa ei taha oma plaani muuta. Just nagu beebi, kes seab end emaüsas mõnusalt sisse, arvad ka sina, et nii võiks jäädagi: sul ei ole vähimatki tahtmist tegeleda sündimise tohuvabohuga.”

Katsushika_Hokusai_-_Thirty-Six_Views_of_Mount_Fuji-_The_Great_Wave_Off_the_Coast_of_Kanagawa_-_Google_Art_Project w


The Ultimate, the Eternal, the Nameless, the Unborn

The sky was cloudless except for a few tiny fluffs close to the horizon. The trees were drinking in the nourishing sunshine, getting ready for the cold and silent days ahead of them. Somewhere above, barely audible over the constant din of the city, birds in a flock were echoing each other, their voices fresh and elated by the beginning of the long journey.

 

There were four men behind the shop, three sitting on the curb and one standing. A big grey seagull whimpered on the ground, mortally terrified. It was trying to get away, but was barely able to move. The man stepped up to it and kicked the bird hard, a loud thumping sound as his boot connected with the gull’s body. The bird shrieked, remained lifeless on the ground. All four men laughed.

There is no teacher, no path, no specific technique that can get us to the ultimate. All of that is an escape, however subtle it may be. The only thing we can do is observe ourselves – with brutal honesty, arduously, stubbornly, without any judgement or goal in sight. When reality is seen, deeply, impersonally, the false will fall away of its own accord.

Then, all that is left is the Eternal: the wordless intelligence, the unconditional love.


Uuri asja igast küljest

Treening on iseenesest ülimalt lihtne. Sellegipoolest esitab ta meile erinevaid väljakutseid. Eriti alguses on väljakutsed seotud sellega, et me toetume endiselt suuresti sõnadele ja mõistetele. Sõnad aga suudavad korraga peegeldada vaid üht kitsast tahku terviklikust kristallist: kui jääme sellesse tahku kinni, olgu ta kuitahes puhas, lõikame valusalt näppu. (Enesele, teistele.)

crystals w

Näiteks jõuab meile ühel päeval kohale, kui oluline on olla aus. Kuid et ausust tõeliselt mõista, tuleb seda vaadelda suures pildis. Vastasel juhul läheme homme tööle ning paiskame kolleegidele näkku kõik selle, mida seni enda teada oleme jätnud! Mis oleks täielik lauslollus, ja täielikult ebaaus pealekauba (sest sedasi saab teha ainult see, kes ei julge enesele oma lollust tunnistada).

“Täielik otsekohesus ja ausus võivad kujuneda takistuseks sinu teel — juhul kui Sa ei arenda endast ühtlasi sõbralikkust ja lahkust.”

Ja ära arva, et sellega oled nüüd lõpuks tõe teada saanud. Et nüüd sulle jõudis kohale, milles valem tegelikult seisneb: “Ahaa, ausus pluss sõbralikkus!”

Ka see on vaid üks vaade Lõputult Veiklevale Kristallile.


REAALSUS: Mis on meie suurim takistus?

“Meie suurim probleem pole mitte see, et oleme agressiivsed või mõnuhimulised. Probleem on hoopis selles, et me püüame seda tõde vaiba alla lükata. Meist on saanud professionaalsed valemängijad.”

Igaüks, kes arvab, et tema kohta see ei kehti — “mina küll ei peida midagi, olen lõpuni aus ja otsekohene inimene” — võtku korraks vaevaks vaadata seda ekraani:

[siia kuvatakse kõik sinu tänased tunded ja mõtted, ja kõik see on avalik info]


Humanitaarsangarid

Mõte töötab vastandumise kaudu. Seetõttu on nii “must” kui “valge” ühes pajas keedetud: sarnasused on suuremad kui erinevused. Oma tegusid ja unistusi tähelepanelikult uurides saad kiirelt aru, kas käid tõepoolest teispool mõtteid või püüad vaid end püstitada — “Sina” ja “need teised”, ühed mustad mõlemad.

Kas oled kohanud mõnd humanitaarsangarit?

Need on inimesed, kes on tajunud teravalt lollust ja kahju, mida tekitab isekus. Neid šokeerib hoolimatus, teistest üle sõitmine, reostamine, lagastamine, valetamine ja mittetegemine. “Aitab!” otsustavad nad ühel hetkel. Sel hetkel saavad neist humanitaarsangarid.

Nad valivad välja mõne sööti jäänud põllulapi (külakooli, kultuuriasutuse, koerte varjupaiga). Vahel loovad nad selle põllulapi ise, metsade ja kaljude vahele, korraldades kõik — kivide äraveost vilja koristamiseni.

Ja vilja tuleb!

Ja see vili toidab pisut, kuid ei päästa iial näljast. Ei ennast ega teisi.

“Vaimse treenijana ei mõtle sa enesele ülesandeid välja. Sa ei ürita saada kangelaseks või teenäitajaks enne, kui oled mõistnud elu tõelist olemust.”

Humanitaarsangarid astuvad sama reha otsa, mida nad üritasid iga hinna eest vältida. Isekus on kaval loom ning suudab end katta keeruliste jänesehaakidega, millest üks salalikumaid on “ma aitan teisi”. Ent igasugune tegevus, mille aluseks on “mina” ja “teised”, on kobamine pilkases pimeduses. Maailm ei oota vallutamist — maailm ei vaja ka päästmist.

Maailm ootab, et Sa uuriksid iseennast: põhjalikult ja kannatlikult.

13595572194_524f9f36cb_o_w


Koerasitt kingatalla all

“Appi, maailm ründab mind!” — me kõik oleme seda kogenud. Ärritus segadusega pooleks. Kuskile pole varjuda, torkimine ei taha kuidagi järele anda. Nagu nurka aetud hunt paljastame kihvad, et vastu hakata. Kellele ometi?

Me oleme kõik suured virisejad. Poest toodud mahlapakil on vale kork! Pesu on kuivatusrestile halvasti riputatud! Juuksepiir viltu lõigatud! Loengud igavad, tööülesanded — sootuks sohu! Liiklusest ei hakka ma parem rääkimagi…

Vahel juhtub sedagi, et oled juba hädakisa tõstmas, kui taipad: ups, ise tegin… Need on kõige keerulisemad hetked. Tahaks vägisi süüdlase paljastada, aga kui oled ise süüdi, pole tahtmine enam see. Vaikida samas ka ei saa, sest ilm liigestest on lahti.

Donnerwetter! On alles jama!

“Sa astud koerasita sisse ja ei tea enam ühtäkki, keda süüdistada: koera, iseennast või linna räpasust. Aga kusagil all podiseb pidev ärritus ja vimm maailma vastu. Sa peaksid ründajale vastu astuma — kuid Sa ise oled kõige häda tekitaja. Põhimõtteliselt on nii, et iga liigutus, mille sa teed ilma sellest lõpuni teadlik olemata, kutsub kaela kannatust ja valu. Järje kaotamine, konteksti kaotamine, avatuse ja laia vaate kaotamine — see põhjustabki kõik Su hädad.”

365036945_1234bd98de_o2


Pole mõtet luua illusioone

Elu on täiuslikult ilus. Elu on nagu kastepiisk, seebimull, vikerkaar, värelev küünlaleek või virvatuluke. Sa ei saa teda püüda ega kinni hoida. Sa saad teda nautida.

“Surm võtab Sinult kõik,
mida kalliks pead —
Su lemmikpastakas kaasaarvatud.”


Losing the Centre

Let’s take the first-person narrator in your head: It’s not that it will vanish completely.

But if you patiently observe your own mind, then the voice of ‘me’ will be dethroned.

Instead of being THE judge, THE commentator who overlays your life story with endless remarks and recommendations, it will become very marginal and pragmatic, losing all its present pomp and delusional insistence. It will then be like the sound of waves breaking on a beach or a seagull shrieking in the sky.

The same will happen to your physical senses, your emotions. Perhaps most curiously of all, the same will happen to your consciousness.

It is only then that you will be everything that is real, finally free of the constraining straitjacket of memories, fears and ambitions.

You will be born and be dying in each moment, eternal, indestructible.

You will be centreless, absolutely and irreversibly centreless — like the voice of silence and the space beyond deep sleep.

meditation eternal self powers


TARGAD TUNDED: Rõõm

Rõõm on oluline tunne. Selles on jõudu, mis toetab püsivust. Avar, põhjuseta rõõm näitab, et liigume hästi ja õiges suunas.

“Rõõmu eesmärk on aidata inimestel kogeda mõnu ja heaolu ilma, et nad enestele haiget teeksid.”

Enamasti on inimeste rõõm suhteline: nauding maitsvast toidust või joogist, ilusad rõivad, õhtused peod, reisimine, rannas lesimine ja suvine supelus. Suhteline rõõm algab ja lõpeb, see on katkendlik ja pikitud ootuse, rahulolematuse ja igat sorti hädadega.

Tõeliseks, püsivaks rõõmuks piisab aga sellest, kui tajume järjest selgemalt oma tegelikku olemust.

Me kõik oleme vääramatult väärtuslikud. Me suudame teha imelisi asju — lihtsalt sellistena, nagu me oleme.

“Tõeline nauding tuleneb äratundmisest, et asjad on täpselt nii, nagu nad on. See toob endaga kaasa suure rõõmu, mis omakorda toob kaasa veel suurema rõõmu avastusest, et meis kõigis on peidus ülim tarkus ja headus. Sellelt põhjalt hakkab arenema huumorimeel. Sa tunned end tervena, koged vähem valu ning haigestud harvemini grippi.”

“Täiuslik rõõm ei ole kohmakas ega sogatud sellega, mida harilikult nauditava all silmas peetakse. Tavalises arusaamas tähendab nauding seda, et meie naudime — ja teised vaadaku ise, kuis saavad. Täiuslik nauding hõlmab ka teiste rõõmu ja heaolu.”

Sellel on oma sügavam põhjus, siin pole midagi romantilist, maagilist ega ulla-mulla ingellikku. Miks on täiuslik rõõm egost vaba ja haarab kõiki? Sest senikaua, kuni me ehitame seina enese ja teiste vahele, ei saa me olla ausad. Me ei saa end lõdvaks lasta: me peame pidevalt esinema ja varjama ja skeemitama ja kalkuleerima. Kuni on olemas “mina” ja “tema”, on olemas “see” ja “too”. Lõputu sünkroniseerimine, mis iial ei õnnestu!

Hästi. Nii et sõrmenips, ja seinad maas ja rõõm meie õuel? Tavaliselt mitte. Trenni peab tegema — nürilt, järjepidevalt, kannatlikult nagu kalju.

“Istuda ja mediteerida on rõõm, aga see on karge rõõm, ränk rõõm. See on rõõm, mis on seotud kõva töö ja pingutusega: Sa hindad kõrgelt seda, et töötad kõvasti ega püüa valu eest pageda. Kui Sa trenni valu koged, on see nagu kivi raiumine: mitte just tingimata mõnus ja meeldiv, kuid see toimib. Nagu siis, kui saed jämedat puud või proovid üle laia jõe ujuda: Sa muudkui paned edasi ja edasi ja hindad seda, et paned muudkui edasi. Kui Sa istud oma meditatsioonipadjal, on selles pisarad ja rõõm üheskoos. Valu ja mõnu on üks, kui Sa istud padjal, huumorimeelt kaotamata.”

1280px-Crocus_flower_buds_V_2010 w

“Vankumatu sihikindlus on midagi sellist, nagu oleksid Sa oma treenigusse kõrvuni armunud. Kui Sa oled armunud, igatsed sa kallimaga voodisse minna ja Sa igatsed kallimaga hommikul koos ärgata. Sinus pulbitseb tänutunne ja rõõm. Taolist tugevust rakendades ei muutu treening piinavaks. See ei muutu puuriks, vaid pidevaks tujutõstjaks.”

Rõõm treeningust ei ole pea pilvedesse tõusmine, liiga palju kokakoolat joonud teismelise hihihii-hahahaa. Rõõm treeningust on avatus ja vankumatult turvaline maapind. Õudusunenäod lakkavad. Kõik muutub küllakutseks.

“Treenija huumorimeel on see, mis näeb selgelt, näeb asjadest läbi. Huumori abil hakkad Sa üha enam hindama oma meele toimimist ning olukordi, mida elu Sulle pakub. Sa tunned loomulikku peomeeleolu, mis põhineb Sinu headusel, erksusel ja vaate avarusel. Sa tead, et kannad endas virgumise geene. Sa oled end oma maailmas kenasti sisse seadnud ning võimalus, et leidub veel teisigi maailmu, ei ähvarda sind. Sa oled tõeliselt rõõmus, sest kõik, mida teed, on täiel määral legitiimne ja oivaline. Sind ei kimbuta kahtlused ses osas, kas tee Su jalge all on õige või vale.”

Ja kui asjad tunduvadki minevat keeruliseks ning pole enam kindel, kus on ülal ja kus all, siis aitab, kui puudutada korraks taas maapinda. “Elu on ilgelt äge kogemus,” on targalt öeldud.

“Meil on alati võimalik tunda rõõmu sellest lihtsast asjaolust, et oleme elus inimesed.”

bicycle-788733_960_720


Siinsamas, ja ometi nii tabamatu

“Isegi kui kogu keha kuuleb ja silmad tunnevad, isegi kui kõrvad lausuvad sõnu ja Ratas pöörleb ja Vesi lange joana — isegi siis ei ole kerge kuulda.”

Isegi siis — rääkimata olukorrast, kus meie keha on vaid keha, kus meie silmad vaid näevad ja kõrvad kuulevad, ja kus me ei ole kohanud igiliikuvat Ratast ega joonud kristallselget Vett.

Miks see nii on? Mustmiljon põhjust.

Näiteks: me arvame, et hääl räägib sellest, mis jääb meist väljapoole. Me arvame, et kuskil seal elavad mingid Vanad Meistrid (ammu surnud või veel sündimata); et kuskil seal toimetavad ringi mingid ahvimeelselt rähklevad üleaedsed (järelikult ei räägita ju meist).

Näiteks: me usume, et sõnadega saab selgeks teha: me usume, et kui loeme ja kuulame piisavalt, siis ühel hetkel mõistame. Loomulikult oleks nii kõige mugavam! Ei peaks oma tagumikku turule tooma, ei peaks oma tavotist mootorit pulkadeks kiskuma!


STRESS: Tõmblemine ja rähklemine

Sa tõmbled, üles ja alla: vahel helgem, vahel süngem. Sa rähkled, vasakule ja paremale: äkki hoopis siin? äkki hoopis seal? Pidevalt on kusagil taustal sosin, et asjad võiksid olla natukene paremini. (“Köögiaknast võiks tulla pisut rohkem valgust.” “Teatripiletid võiksid olla kergemini kättesaadavad, bensiin odavam ja koolid paremad.” “Nina võiks olla veidike teise kujuga.” “Naaber võiks teinekord ikka mõelda, enne kui…”)

Just see lakkamatu rahulolematuse allhoovus hoiab tõmblemise ja rähklemise diskot tuksumas.

“Tõmblemine ja rähklemine pole iseenesest halb. Aga see teeb sind uimaseks, halvab Su suunataju. Sul pole aimugi, kas lähed parajasti itta, läände, lõunasse või põhja. See kõik on nagu mingi hallutsinatoorse uimasti musternäide. Sa elad nagu mingi super-LSD mõju all.”

15780018857_b818534710_b

Muidugi, Sa oled sellega harjunud. Sa isegi ei usu, et see oleks mingi probleem või et saaks ka kuidagi teisiti — täiesti, absoluutselt, radikaalselt teisiti.

Lõksus!


Suve oodates

Ma mäletan, kuidas ma suvel väikese poisina aeg-ajalt rõduaknal kiikamas käisin. Sealt nägi suurde tolmusesse hoovi, kus toimusid meie maja jalgpallilahingud. Üheks väravaks olid kaks metallposti, mis olid järele jäänud kahest kõrvuti seisnud korvpallikonstruktsioonist. Teise värava postideks olid kaks pirakat kivi, mille omavaheline kaugus esimese värava järgi parajaks lohistati.

Mäletan siiamaani seda elevust, mis valgus kõhukoopasse, kui ma nägin rõduaknast: pall on mängus! Sikutasin ketsid ruttu jalga ja tormasin mitut trepiastet korraga võttes lahingusse. Ma ei olnud kuigi hea mängija, kuid see polnud oluline. Need olid suurepärased hetked. Me võisime tundide viisi palli taga ajada — kuni pimedus tolmu ja palli ühte sulatas.

Pisut vanemaks saades hakkasin ma suve ootama. See oli täiesti teistsugune tunne: juba talvel hakkasin ma loendama kooliaasta lõpuni jäänud päevi, ja kui suvi ükskord käes, hakkasin ma ahastusega loendama päevi, mis jäänud suve lõpuni.

Tegelikult hakkasin ma ootama igasuguseid asju. Kellegi sünnipäeva, mis ees terendas, kalendrisse märgitud välisreisi, mõnd paeluvat telesaadet, kohtumist veetleva tütarlapsega… Alati pidi olema midagi, millele pilk suunata ja millest ootusärevat rõõmu endasse imeda. Ma pole kindel, et ma seda otseselt ja ausalt tunnistasin, aga ootus ise kippus pea alati olema palju toredam, kui oodatud hetk ise.

“Mediteerides ei oota me seda, et jõuaksime mingisse hüpoteetilisse valgustatud seisundisse — vaimne treening rihib head elu. Et õppida, kuidas saavutada head, puhast, sõlmedeta elu, läheb sul tarvis pidevat kohalolekut, mis suhestub eluga vahet pidamata, vahetult ja väga lihtsalt. Sa ei pea oma elu vabatahtlikult vaeseks väänama. Sa ei pea proovima oma elust pisikest šokolaadipiisakest välja pigistada. Kui sa püüad ühest tillukesest mõnupiisakesest kramplikult kinni hoida, muutub kõik ülejäänu kibedaks. Kui sa aga mõistad mõnu kui kõiksust, siis näed, et taoline lähenemine on üksnes karistus, tarbetu trikk, millega sa end ise ninapidi vead. Suurt pilti aluseks võttes saab meditatsioonist ja õppimisest terviklahendus, hiiglaslik pannkook, mis laotub üle kogu su elu.”

Mida ma tegin väikese poisina siis, kui me parajasti jalgpalli ei mänginud? Siis ma joonistasin, läksin mõnele sõbrale külla, lugesin, vahtisin oma toa aknalaual istudes möödasõitvaid autosid — või tundsin niisama halli igavust. Muidugi ei olnud see jalgpalli-elevus. Aga see oli kõik samamoodi olemas ja ma ei olnud veel õppinud selle eest põgenema.

Üks huvitavamaid ja uskumatumaid asju elus on see, et me suudame ära õppida. Mõlemas suunas: ära õppida kui omandada, selgeks saada; ära õppida kui maha koorida, minema uhtuda.

Võimalus olla pidevalt kohal on meile täiesti kättesaadav, reaalne, imelihtne. Võib-olla tuleb selleni jõudmiseks üsna palju vaeva näha, aga lõpuks pole selles midagi keerulist. Ärritunud või elevil, hambaarsti juures või jalgpalliplatsil — meil on võimalik olla selle kõigega vahetus kontaktis. Suvi ja talv muutuvad üheks suureks, põnevaks, kartmatuks kosmiliseks pannkoogiks.

Ja seda ma väikese poisina ei teadnud.

23119718943_fc8ec7dd5e_o w(1)


TÜLITSEMISE LÕPP: Konfliktide ja kodusõja hääbumine

Kas on võimalik elada nii, et tülid on lõppenud? Et puuduvad igasugused konfliktid, nääklused, vimma kiskumised, sõdimised?

Elukaaslaste vahel, sõprade vahel, laste ja vanemate vahel, kolleegide vahel, naabrite, kodanike ja riikide vahel?

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb tõsiselt, sügavuti uurida tüli. Mõista konfliktide tekkimise põhjuseid, eeldusi – seda pinnast, ilma milleta ükski põrkumine ei tuleks kõne alla.

Kui me oleme nõus sellisel moel tülitsemist lähemalt ja tõttamata uurima, siis avastame ühe joone, mis kõiki konflikte ühendab.

Tüli alus on maailma tükeldamine.

Kui oleme mina ja sina – kumbki erinevad, kumbki täie õigusega, kumbki oma positsioone, ajalugu ja väärtusi kaitsvad, end kehtestavad eraldiseisvad isikud –, siis on tüli seeme külvatud. Ühel hetkel see paratamatult lahvatab.

Kui oleme mina ja sina, siis me tülitseme. Ükskõik, kui palju me ka ei üritaks rahumeelselt ja nägelusteta hakkama saada. Ükskõik, kui palju me ka ei räägiks lubaduste keeles, armastusest, vendlusest, austusest, harmooniast ja üksmeelest.

Kus on kaks meelt, ei ole üksmeelt.

Ja kus on üks meel, seal ei ole kunagi ühtki konflikti ega kodusõda.


TARGAD TUNDED: Agressiivsus

Meie tunded on väga targad. Vaatleme mõnda neist lähemalt, et uurida, miks nad tekivad ja mida meile ütlevad. Alustame agressiivsusest.

“Agressiivsus katab ulatuslikku ala; see on midagi palju laiemat kui viha. Mõnikord on selles kohusetundlikkust, püüdu täita kellegi ootuseid. See võib avalduda süü- ja õigustunde seguna. See võib avalduda hirmuna, et kaotad pinna jalge alt, või kartusena, et võib-olla sa tegid vea, ent pead ikkagi õigeks jääma.”

Liigne kohusetundlikkus — jäik, eksimatu korralikkus — on plahvatusohtlik aine. Me tahame uskuda, et oleme täiuslikud ning kaitseme seda minapilti raevukalt. Seda on oluline mõista. Nagu teisedki hävituslikud ja valu põhjustavad tunded, on ka agressiivsuse vundamendiks mitte kurjus, vaid ebakindlus, hägusus, reaalsuse vale tõlgendus.

“Agressiivsus on meie kindlus, isegi keset kõige tüünemaid eluhetki. Kui me järsku avastame, et asjad ei kulge sobivas suunas ega lange kokku meie ootustega, siis kaebame oma ülemusele või võtame ühe telefonikõne või kirjutame kaebekirja. Me tahaksime püsti karata ja kedagi kägistada, kui see vaid võimalik oleks.

Agressiivsuse häda on selles, et see blokeerib eheda hoolimise ja lahkuse maailma vastu. Me hakkame eelistama vaid neid maailma piirkondi, mis meie filosoofia, distsipliini või kirjandusega haakuvad — ja kõike muud loeme väärtusetuks.”

Kuigi peamiseks mõõtkavaks on siin üks inimene, esineb kõiki tundeid ka laiemalt. Perekonnas, eri organisatsioonides, kogu ühiskonnas. Erinevatel hetkedel ja kohtades võimutsevad erinevad tunded; praeguses momendis pole sugugi liig just agressiivsust uurida. Miks löövad meie riigis lõkkele viha, vaenulikkus ja sõjakus? Ülal ja all on vastused.

“Agressiivsus kannab endas mõtet, et sul puudub vajadus kannatlikult pühenduda. Kui sa ei näe mingit olukorda esimesel korral selgelt, on sul ehk tarvis selle juurde tagasi pöörduda — teist korda, kolmandat korda, neljandat korda jne. Aga agressiivsus võtab ära tahtmise üht ja sama pingutust korrata.”

Just kui Gordioni sõlme loos: agressiivsus jõustab kiusatuse kõik ühe mõõgahoobiga lahendada. Raiuda läbi meie ees seisev probleem, kiirelt ja lõplikult. Kui meie sees ei hõõguks agressiivsust, näeksime, et harilikult raiume täiesti huupi.

“Sinu hüplikkus ja soovimatus ühes punktis püsida tuleb agressiivsusest — asjaolust, et sa ei meeldi enesele.”

Äärmiselt huvitav! Tänaval jalutab inimesi, kes on enesekindlad, nina taeva poole püsti. Häälekate mõtete tasandil usuvad paljud, et on täiuslikud ja hästi õnnestunud eksemplarid. Aga kui kaevata veidi sügavamale: mitu inimest sajast meeldib enesele tegelikult? Kas sina meeldid?

“Mida enam sa agressiivsust taltsutad, seda enam kohal sa oled. Kui sa oled nii üles keeratud, et ei suuda keskenduda ega detailidele tähelepanu pöörata, siis põhjustab neid probleeme kusagil sügavamal asuv agressiivsus. Laias laastus võib öelda, et agressiivsus avaldub harilikult igavusena. Kuna sul on igav, tahad sa leida midagi, millega end lõbustada — peaasi, et ei peaks tegema seda, mida sa parajasti pead tegema. Alateadvus sosistab sulle: “Ära järgi neid reegleid. Ole sina ise. Tee seda, mis pähe tuleb!” See on agressiivsuse hääl, mis avaldub läbi kannatamatuse ja igavuse.”

chaos-turquie w

“Agressiivsus on mõtlemine, et sinu maailm on õige ja teiste oma — vale. Agressiivsus viib sind selleni, et kasutad suure osa energiast teistega võitlemiseks ning muutud pisut matšoks.”

See on tüüpiline käitumine meeste puhul. Ja ka naiste puhul.

“Agressiivsus on peamine takistus vaimsele arengule. Agressiivsus võib tuleneda liigsetest teadmistest, liigsest edukusest. Sa võid olla suurepärane kalligraaf, sa võid olla suurepärane autojuht või, minugi poolest, ületamatu purunenud autorehvide vahetaja. Sa oled oma oskuse viimase peale lihvinud, kõik on paigas, ja sa tead, mida teed. Agressiivsus ei ole mitte nende oskuste omamine, vaid nendega kaasnev mina-hoiak.”

Meie tugevused takistavad meid tihti hoopis enam kui meie nõrkused. Peame eriti valvsad olema kõige selle osas, mis paneb meid enda üle uhkust tundma.

“See võib näida agressiivsena, kuid oma ego solvata on alati väga kasulik.”

Ainuke, absoluutselt ainuke erand.

“Armastuses pole vähimalgi määral agressiivsust. Armastus sisaldab endas leppimist teistega sellistena, nagu nad on. Armastus sisaldab endas suuremeelsust, mõistlikkust, leidlikkust, avatud südant ning vabadust kiivast enesele kahmamisest. Me võime seda armastuseks kutsuda, kuigi ilmselt oleks “õrnus” ja “leebus” veelgi paremad sõnad.”

Meie esimene ülesanne on vabaneda hollywoodilikust mõtlemisest. Armastus, õrnus ja leebus oma ehedal kujul pole rumalad, romantilised ega sentimentaalsed. Nad on selge pilk, mis näeb olemasolevat, ja selge sõna, mis võib tarvidusel ka karmilt välja öelda. Armastus ei tähenda, et me ütleme kõigile “jah” ja palume igaühel sisse astuda.

“Vaimne võimlemine tuleneb mõtlemisest, et sa pead midagi tegema, kuna see on sulle hea. Nagu tervisliku toitumise fanaatikud, kes proovivad hästi agressiivsel moel arendada meelerahu sellega, et järgivad pedantlikult, mida tohib süüa ja mida mitte.”

Me ei pea midagi tegema. Me ei pea isegi agressiivsusega võitlema, me ei pea sellest vabanema. Vastupidi, see oleks väga loll lähenemine!

“Kannatlikkus on agresiivsuse puudumine. Sa ei lähe pisikeste takistuste ilmnedes endast välja, vaid jätkad rahulikult oma igapäevast treeningut.”

Moscow_traffic_congestion w


“Müstiline” jutt ei tule kiusust

“Sel pole algust ega lõppu. Sellest ei saa mõelda kui mingist piiritletud üksusest. See pole ei sündinud ega ole See sündimata; me kasutame sõna “Sündimatu” vaid parema puudumisel. Seda ei saa mõista mõistuse abil, rääkimata siis religioossetest doktriinidest ja teooriatest, mida inimesed on proovinud sulle peale suruda. Tea, et Sündimatu täielik seletus on võimatu, sest Sel pole ei algust ega lõppu.”


Läbi valgustatud hullus

“Me oleme hullud. Pean kahetsusega nentima, et kõik on hullud. Isegi psühholoogid on hullud! Me oleme kõik hullud, loomad, ussikesed ja kirbud kaasa arvatud. Me oleme hullud ja me oleme loonud selle hullu maailma, mida me ise peame suurepäraseks ja imeliseks.”

Kusagil on alati pisike liiasus. Sageli päris suur liiasus. Mingi ekstra — vint, mille keerame peale lollusest või harjumusest (mis on kokkuvõttes üks ja sama asi). Me rähkleme ringi. Me teeme kõike seda, mille osas oleme teiste peale tigedaks saanud. Me harrastame kõike, mis meid naabrite puhul naerma on ajanud. Kõike! Hullus on selle maailma nimi: me oleme selle ise loonud ja kuhu olekski meil siit põgeneda?

Ainus erinevus kahe hullu vahel on see, et ühel hetkel hakkab üks hullust läbi vaatama.

Kui ta ei loobu ega taha tulemust, näeb ta hullusest läbi.

Mis juhtub läbi nähtud hulluse ja hulluga?

nosYRTu


Nutimaja — ja kuidas sellesse mitte kinni jääda

Peagi elame nutikas majas või korteris, kus iga ese kogub infot ning vahetab seda teiste esemetega. Kui televiisori sisse lülitada, keerab elutoa dimmer valgustuse mahedamaks. Külmkapp, kuivainesahtel ja maitseaineriiul panevad “pead” kokku ja kontrollivad, kas õhtuse pitsa jaoks on vajalikud koostisosad olemas. (Vajadusel tellib külmkapp poest juurde ja iseliikuv kaubakorv toob pärmipulga ukse taha.) Tegelikult oleme me sellises hoones alati elanud.

Iga meie keha väiksemgi rakuke on tohutult tark, sest on katkestamatus mobiilses lairibaühenduses kõige muuga. Mida rahulikumaks ja vaiksemaks me jääme, seda rohkem pääseb see tarkus toimima. Tuleb vaid õppida kuulama.

Kas kohvi on kasulik või kahjulik? Mis kellaajal seda juua? Kas piimaga või mustalt? Üks uuring ütleb üht, teine teist. Meie keha teab aga vastust kohe ja nüüd. Vastus võib vastavalt olukorrale ajas muutuda.

Meie keha teab, millal peaksime magama minema, et end korralikult välja puhata. Et nautida nii ööd kui päeva. Sageli me isegi kuuleme, mida keha meile ütleb, kuid teeme ikka teisiti. See juhtub siis, kui elame veel liiga palju oma peas ja liiga vähe oma kõhus.

Teiselt poolt ei tohi aga kehasse kinni jääda. Keha muutub pidevalt ja ühel hetkel me märkame, et me pole enam sellised nagu viis aastat tagasi. Võib-olla on meil vähem juukseid, võib-olla hakkab mälu tuhmistuma, võib-olla langeb saja meetri sprindi aeg alla ühe minuti. See on osa elust ja seda ei pea kartma.

On vanu meistreid, kes igal õhtul enne magama heitmist loputavad tänulikult puhtaks oma kruusi ning asetavad selle tagurpidi nõrguma — üks kord on viimane kord.

“Peame kandma hoolt oma füüsilise keha eest, sest just tänu kehale võime istuda vaikusse ning jääda piisavalt tasa, et näha reaalsust. Ja teisalt ei tohi me oma kehast sõltuvusse sattuda — sellesse klammerduda ning karta muutusi, mis seda paratamatult tabavad.”

(Lihtne öelda: “seda ei pea kartma”, “seda ei tohi karta”! Kuidas seda teha? — Olgu, üks vihje: mis on “sinu maja”? Mis on “sinu keha”?)


Meie pisike armas liivakast

“Meie ühiskonnas põhineb lojaalsus hirmul. Sa kardad, et kui sa ei tee oma tööd, siis võidakse sind vallandada ja sa kaotad oma võileiva ja katuse pea kohalt.

Kuid sa usud, et kui sinust saab hea, lojaalne inimene, siis ootab sind midagi enamat kui võileib ja ulualune. Võib-olla saad sa uhke elamise ja sööd gurmeeroogasid, ja ehk võid sa isegi veidikeseks aja maha võtta. Ehk on sul võimalik randa minna ja liivahunnikule selili heita. Seda kutsume me puhkuseks.

Ja see ongi kõik — punkt.

Nii et harilikult on sinu lojaalsus funktsionaalset sorti lojaalsus. Loomulikult püüad sa ka olla õnnelik, aga see on lihtsalt üks koostisosa, möödaminnes retsepti lisatud.

Ja mingil hetkel sured sa ära, ja ongi kogu lugu — põmm!

Sellist laadi lähenemist võid sa kohaldada ka oma lastele ja lastelastele. Sa loodad, et sinu lapsed läbivad samasuguse protsessi. Sa soovid, et nad omandaksid hea hariduse, sest seeläbi saaksid nad hea töökoha. Loodetavasti suudad sa kasvatada nad usinateks ja kohusetundlikeks, sest siis ei vallandata neid töölt, ja kui nad on piisavalt edukad, tekib ehk ka neil võimalus minna randa ja end liivahunnikule siruli heita.

Sinu lapselapsed ja lapselapselapsed võiksid ka kõik absoluutselt seda sama teha. Äkki saavad nad kunagi lausa Kuule sõita ning seal kuutolmu sees lebada.”

sand-138879_960_720 w(1)


KAASTUNNE: Tuhat silma, tuhat kätt

Kaastunne pole haletsus. Kaastunne pole suunaga ülevalt alla, kindlusest lagedale. Kaastunne pole minult sinule või sinult minule: kes on see, kellega “kaasa” tuntakse?

Kaastunne rumalate vastu, kes arvavad, et on targad. Kaastunne ebakindlate vastu, kes püüavad end ilusaks võõbata. Kaastunne nende vastu, kes teevad hoolikalt õppetükke, kuid jäävad eluvõõraks. Kaastunne nende vastu, kes teavad elust nii mõndagi, kuid põlgavad õppetükke. Kaastunne rändajatele, kes arvavad diivanil õlut juues, et ‘vahet pole’ ja ‘tühjus on tühjus’.

Kaastunne kõigi vastu, kes arvavad, et juttu on ainult teistest.

Sahasrabhuja-avalokitesvara-2

“Mõned leiavad, et sellised kujutised on grotesksed, kuid nii võib arvata vaid see, kes pole asja tuuma tabanud. Siin on tegemist Kanzeoni kaastunde piltliku väljendusega. Tema tuhanded käed aitavad kõiki olendeid ning tema tuhanded silmad näevad, kus seda abi on tarvis. Kui soovite Kanzeoni tõeliselt mõista, peate mõistma, et Kanzeon on läbinisti vaid käed ja silmad ja nii edasi. Ühtlasi on need arvukad käed, silmad ja pead õpetus sellest, milline peab olema meie endi treening. Kui treenite kogu südamest, peate avaldama Kanzeoni tundemärke: pidevalt tegutsevaid abikäsi, mõistvaid silmi ja veel midagi enamat.”

“Tuhanded silmad näevad” — ilma et nad otsagi vaataksid.

“Pidevalt tegutsevad abikäed” — vahel tähendab see tegemist, vahel tähendab see mitte tegemist.

“Veel midagi enamat” — sõnadel on teatud piir. Võiks ju rääkida sellest, kuidas kõrvadega saab näha ja kehaga kuulda, aga oleks sellel mingit mõtet?


RIKKUS: Kui palju raha on piisavalt raha?

Leidub inimesi, kes mõtlevad umbes nii: “Lähen teen äri. Kindlustan tagalat. Ja kui miljon käes, hakkan tegelema sellega, mis mind tõeliselt huvitab.”

Miljon on rammus. Kaks miljonit — veel rammusam, veel turvalisem.

Selles konks tavaliselt peitubki. Mitte summas X või summas Y, vaid selles, et meie tavamõistus leiab alati midagi, mille poole püüelda ja mille hirmus tegutseda. Vahel tekitab see stressi. Enamasti hoiab kindlalt rööpas. Kuni meil on eesmärgid, pole vaja tegevuse mõttekuse üle muretseda.

“Meele taltsutamine on väga sirgjooneline värk: Sa lihtsalt võtad asju nii, nagu nad parajasti on. Sa ei püüa varusid koguda. Sa ei hangi enesele üha uusi ja uusi relvi juhuks, kui võib tekkida vajadus end kaitsta, ega üha enam toitu sahvrisse juhuks, kui külmkapp ootamatult tühjaks saab. Sa ei tegutse selle nimel, et kui Sa ühelt tööpostilt lahkud, on Sul järgmine kohe varnast võtta.”

Ehk siis: piisavalt on täpselt nii palju, kui palju on vaja — parasjagu.


DEPRESSIOON: Masenduse vahvlimasin

Kaevelda võib paljude asjade üle. Iga päev ja iga öö pakuvad meile krõbisemiseks loendamatul hulgal võimalusi. Keegi ütles halvasti. Kuskil koorub tapeet. Miski ei anna alust arvata, et valu südames on homseks kadunud. — See kõik on muidugi vaid lapsemäng.

Aga kas Sa oled vahel ärganud tundega, et ei taha voodist tõusta, kuna kõik on üdini tuhm, tüütu ja mõttetu? Sa ei pea silmas mitte ühtegi konkreetset kohtumist ega kohustust. Lihtsalt üldiselt — elamise elamisväärsust. Halli tsirkust, kus klounid ei aja enam ammu naerma ja minutid venivad puuvaiguna.

“Suhtelisi põhjuseid, miks olla rahulolematu, on igasuguseid. Kõige radikaalsem kaebus on aga see, kui puudub raasukegi rõõmu. Ilma rõõmuta on sul tunne, nagu pitsitataks sind kahe kuuma metallitüki vahele. Just nagu oleks sind lükatud vahvlimasinasse ja tulised plaadid jõuga kokku pressitud — Sulle ei jäeta isegi mitte võimalust kaevelda.”

Vaat’ see on juba olukord! Kõrgete panustega. Siin võib kõrbeda, siin võib küsida:  “Millele tasub panustada? Tõeliselt, see tähendab — isegi kui kõik muu läheb?” Siin võib kõrbedes küsida; siin ei saa küsides kõrbeda.

Sest kui tõeliselt küsida, hakkab masenduse vahvlimasin meie silme all moonduma. Vaikselt või pauguga, aga ühel hetkel me märkame: pitsitavatest plaatidest on saanud uue elu valukoda.

iron-900391_960_720


Vaimne sõber

Sõber, kes häirib meie elu, ei tule kunagi enne, kui oleme teda kutsunud. Kutsumise peale on ta aga kõpsti! kohal — ootamatult ja enne kui õieti arugi oleme saanud. Ta võib olla kaugelt või lähedalt, kanda seelikut või viigipükse. Et teda teistest sõpradest selgelt eristada, nimetagem teda “vaimseks sõbraks”.

“Vaimne” ei tähenda siinjuures seda, et tegemist on kummitusliku, tontliku olendiga, kes ilmub ainult unenägudes või neljapäeva ööl kolme tee ristumiskohas (kuigi ta võib ka seda teha). “Vaimne” ei tähenda ka seda, et ta on eriti erudeeritud või puistab vahet pidamata mõtteteri (harilikult on sel juhul tegemist libasõbraga).

Vaimne sõber on oma olekult äärmiselt tavaline, püsides jalgadega kindlalt maa peal. Erinevalt teistest meie sõpradest ei ole ta vähimalgi määral sentimentaalne. Ta ei mõtle kunagi sellele, mida me temast arvame või kui kõrgelt teda hindame. Ta lihtsalt aitab meil näha pisut selgemalt ja teha seda, mida peame tegema.

“Vaimse sõbraga kohtudes tunned Sa esimese asjana, et oled teretulnud; see tunne loob tugeva sideme. Sul on alustuseks sellist sidet vaja — ja seejärel tuleb Sul keskenduda oma elu tühjale-tähjale, oma igapäevastele harjumustele. Sa pead uurima, millele tuleb lahendus leida, mis tuleb seljataha jätta ja mida tuleb hoolikalt kasvatada. See võib kõlada veidralt, kuid üheks vaimse sõbra funktsiooniks on sinu elu uperkuuti lüüa.”

Üheks vaimseks sõbraks minu elus oli hundikoer, kes elas kümme aastat mu vanemate juures Viimsis. Noorena murdis ta päris mitu äsja istutatud puud ning kaevas üles nii mõnegi lillesibula! Kuid sõbralikumat ja leplikumat olendit annaks otsida: ta ei kaevelnud kunagi. Isegi lõpuks, haigena maas lebades ütles ta vaid üht: “Mul on nii hea meel sind jälle näha!” Olin sunnitud pilku langetades tõdema, et ei tea isetusest veel midagi.


MEIE EGO: Teater ja tegelikkus

Kui me kanname endaga kaasas varje ja kajasid — kui me pole ennast unustanud — kui meid on tsipake rohkem kui peaks olema — siis me näitleme. Kui me näitleme, siis võtame endalt võimaluse kohata iseennast.

Lisaks tekitame sellega endale tohutul hulgal pingeid ja haiguseid. Näitlemine on meie süsteemile meeletu stress: alati jääb risk, et me koperdame laval ja publik vilistab meid välja või, veelgi õudsem, keegi tabab meid ilma grimmi ja maskita — näeb meie rolli taha. Kui palju ressurssi nõuab juba kaksikelu elamine! Aga meie kipume elama tuhandikelusid.

Miks me seda teeme? Põhimõtteliselt seetõttu, et me ei usu iseendasse ja sellesse, et kõik läheb täpselt hästi. Ja seda pidevat vaikset hirmu vaigistame veendumusega, et kui natuke värvi juurde panna ja häälega veidi trikitada ja öelda, noh, mitte päris oma sõnu, siis õnnestub ehk paremini.

“Näitlemine on püüe avaldada vaatajatele muljet; käitumine on see, kuidas Sa end tegelikult tunned. Näitlemine on see, kuidas Sa klubis tantsid; käitumine on see, kuidas Sa aevastad või luksud. Sa tunned ära, kui oled siiras. Sa oled alati esimene inimene, kes selle ära tunneb. Kui Sa näitled, huvitab Sind teiste inimeste võimalik reaktsioon; kui Sa käitud, siis Sa lihtsalt — käitud. Nagu siis, kui Sa istud potil ja allud looduse vajadustele: keegi ei vaata Sind. See on sinu isiklik asi, ja selles on ehedat siirust.”

Loomulikult on võimalik ka tantsides ja näideldes käituda, ja aevastades näidelda. Tavaliselt on siiski vastupidi. Kui Sind tõeliselt huvitab — Sinu enda jaoks, mitte teistele näitamiseks –, millal Sa käitud ja millal esined, siis Sa mõistad ega lase tähtedel end närida.

Muide, ühte teisest eristada pole sugugi nii lihtne kui tundub. Mõned kõige lollimad sammud võib teha arvamuses, et käitud ehedalt. Parem juba näidelda, täie rauaga! Libasiirus on hull elukas.


Mangojäätis, nämma!

Aastaid tagasi istusime sõbraga kohvikus. Ta ütles: “Mulle tegelikult isegi meeldib, et mu elu on nagu ameerika mäed. Kui ma langengi aeg-ajalt masendusse, siis seda suurem on pärast rõõm päikeselisest päevast. Kontrastid panevad mind tundma, et olen elus!”

Levinud mõttekäik. Mis üldjuhul viitab sellele, et oma nahas pole veel väga ebamugav. Et on päris talutav: iga päev ei peagi olema jõulud ja, tänan küsimast, muidu on kõik… noh, keskmiselt hästi.

Ega siin pole midagi vaielda. Inimene ei hakka end enne liigutama, kuni ühel päeval on korraga midagi — liiga. Ja siis ta võib avastada, et rõõmu saab tunda erinevat moodi.

“Tõmblemise väljajuurimine ei tähenda, et Sa juuriksid välja ka naudingu ja rõõmu. Mis aga kindlasti muutub, on Sinu nautimise laad: tingimuslikust rõõmust saab tingimusteta rõõm.”

Kui inimene hakkab treenima, siis ei muutu ta tuimaks ega tundetuks. Treening juurib tõmblemise — igasuguse ihkamise ja vihkamise — välja selles mõttes, et nõelasilmast saab panoraamvaade.

Mäest alla sööstest võtab kõhust ikka õõnsaks, aga seda näeb nüüd justkui kõrvalt. Maailm ei lagune enam iial tükkideks; rõõm ei sõltu enam millestki ega kao ainsalgi hetkel.

Mis ei tähenda, et oleks suva või savi, kas söösta alla või üles. Kohvikus on endiselt võimalik toitu tellida. Palju lihtsam kui enne!

“Treening ei vii eelistuste kadumiseni. Kui mul on valida mangojäätise ja maasikajäätise vahel, siis on mul oma eelistus. Kaob vaid sellesse eelistusse klammerdumine.”

Olgu see kõik öeldud niisama, suusoojaks. Kuidas sa ikka kirjeldad maasika maitset sellele, kes pole ise maasikat hammustanud?

6977754833_ecd29d234d_o


Ahvimeel jääb ahvimeeleks

“Grrrr… Neetud! Jälle need vanad ahvivembud! Millal ükskord saan ma täiuslikuks inimeseks?!” See võib olla midagi tühist: võib-olla ei ole sa rahul oma välimusega, kui peegli ette satud. Võib-olla lähed sa pisut liiga kaugele iga kord, kui laual on kartulikrõpsud. Või midagi tõsisemat: kuidas sa mõtled oma kolleegidest või vihkad enda vigu. Kas me saame muuta oma meelt rahulikumaks, sõbralikumaks, õnnelikumaks? Jah. Aga.

“Meele taltsutamine ei tähenda, et Sa püüad meelt treenides saavutada olukorda, kus kõik on sujuv ja helge. Taltsutamine tähendab, et Sa tunned, kuidas Sinu ja Su meele vahel tekib järjest töisem suhe.”

Esimene “aga”: ahvimeele taltsutamine võtab aega. Keegi ei tea kui palju aega. Vahel läheb sõlmede ja pusade hajumiseks kauem. Vahel vähem. Sundida neid protsesse pole võimalik. Kui sa püüad väe võimuga neuroose lahendada, siis tekitad vaid uusi.

Teine “aga”: taltsutamine pole eesmärk iseeneses. Vastasel juhul tunned end löödult iga kord, kui asjad ei lähe nii, nagu nad “võiksid minna”. Asjad lähevad alati just täpselt nii, nagu nad peavad minema. Ära karda oma vempe ja pusasid! Vaata neile rahulikult otsa, kombi nende soonilisi lihaseid. Neis on peidus võimas energia, ja kui sa neid ei karda ega vihka, õpid tasapisi seda energiat kasutama. Kuigi ka sajas taltsutatav draakon purskab sama kuuma tuld, oled sa nüüd neid üheksakümne üheksal korral näinud taltumas. Sa ei karda enam. Austad ja hindad — kui oma õpetajaid.

“Ma ei tahaks, et minu lapsed kasvaksid üles maailmas, kus puuduvad kannatused.”

Kolmas “aga”: meel jääb treeningu käigus vaiksemaks ja rahulikumaks. Kosest saab kärestlikulise vooluga jõgi, kärestikulisest jõest laisalt voolav jõgi, sellest — ookean. Aga ka ookeanil on tuulesäbrutused, tormid, isegi orkaanid. Pole mõtet hellitada lootust, et ühel päeval astub ette meie viimane neuroos, argliku köhatusega — ja siis lahkub seegi.

Hah! Ahvimeel jääb alati ahvimeeleks.

Seni, kuni me pole näinud oma meelt läbinisti ja väljapool selle muutusi ajas, jääme endiselt vembutama. Ükskõik kui palju me ka ei treeniks, ei muuda see midagi lõplikult ega radikaalselt.


Ma tahan kedagi aidata!

“Olen pikalt harjutanud tiibeti meditatsiooni, Chenrezigi kujustamise praktikad jms. Enda pärast ma enam ei muretse, aga tahaks teisi aidata. Kuidagi rohkem kasulik olla. Kuidas?”

Kas ma saan kedagi aidata — tõeliselt, sisuliselt, elulises ja mitte mõnes ajutises, olmelises aspektis — kui minus eneses pole rahu? Kui ma otsin veel mingit väljakutset, mingitki väikest või suurt ülesannet, kus ma oleksin tarvilik? Kas see pole mitte olukord, kus ego mustreid pole veel lõpuni läbi nähtud?

“Ma ei näe, kuidas see egoga seotud on. Ma tahan aidata kaastundest nende vastu, kes kannatavad. Kas siis kaastunnet Sinu meelest polegi?”

Ma olen harjunud sellega, et inimesed teevad paljusid asju oma kasu nimel. Varjamatult ja seda häbenemata – vähegi ringi vaadates on koheselt selge, et see on nõnda.

Mingil hetkel ja mingil põhjusel võib nüüd mulle tunduda, et see pole õige ja mina sedasi teha ei soovi. Ma pööran jutustuste oma peas ringi. Hakkan pürgima sinna, kus ma teen asju teiste huvides, teiste kasuks. Oma seniste harjumuste muutmiseks toetun erinevatele programmidele ja ideedele ning leian oma uuele suunale sobivad sildid („kaastunne“, „aitamine“, „headus“, „vaimne revolutsioon“, „bodhisattvad“, „pühakud“, „altruism“, …).

Aga see on ju kõik seesama, kas pole?

Minu kasu on lihtsalt varjatum: ma tunnen end vajalikuna, mu elul on mõte, minu headust märgatakse ja tunnustatakse. Ego on ülimalt peen mehhanism, ülimalt leidlik! Ego on nõus kõigega – sealhulgas avaliku jutustusega „ego ületamisest“ – kui ainult ei peaks sügavalt vaatama. Sest kui vaadata sügavalt ja ilma soovita midagi saavutada, siis nähakse tõeliselt. Kui nähakse tõeliselt, siis kustub igasugune „ma tahan“ – selle kõikides vormides. Kui „mina tahan“ on lõplikult kustunud, ei jää üle muud kui kaastunne. Tingimusteta ja piirideta armastus igas hetkes.


Äkki õpetaja aitab?

Psühholoogidele on õpitud abitus tuntud nähtus. Laiskusest, harjumusest või eneseusu puudumisest aetuna otsime aeg-ajalt kedagi, kellele naalduda. Tassige mind natuke maad seljas! Ja kui te seda ei jaksa, siis vähemalt näidake mulle siin pimedas urkas natikegi valgust!

“Sul pole abi saamiseks pöörduda kellegi poole peale iseenda. Kuna Sa ei saa laenata kellegi teise taskulampi, pead Sa lambi oma seljakotist välja koukima ja sellega ise valgust näitama.”

Pärast kooli lõppu tahtsin kaugetele maadele rännata. Lootuses, et seal on midagi või kedagi, kes näitab mulle, mis on mängu mõte. Nii ju tehakse? Kusagil on ju ometi targad, kelle juures maha istuda ja ise targaks saada? (Isegi kui see võtab aastaid ja on väga vaevaline. Või mis “isegi”. Mida kauem ja mida vaevalisem, seda parem ja seda ehtsam! Abitus on uskumatult püüdlik.)

Lõpuks ma siiski ei läinud, sest miski minus oli piisavalt rahunenud, et tõmblemist ära tunda. Mitte et rändamises oleks midagi halba või et maailmas poleks tarku õpetajaid: vajalikud retked ning kohtumised leiavad nii või teisiti aset. Nende pärast pole vaja muretseda.

Kontrolligem parem fakti, et meil on tõesti lamp kotis ja majakas põues. Aga soov seda kasutama õppida?

kjeungkjc3a6r_fyr


Nagu lind taevas, nagu kala vees

“Kuidas elad?”

“Tänan küsimast, hästi! Elu on täiesti mõttetu!”

Millises seisus tahaksid Sa oma eluga olla kümne aasta pärast? Mõnikord paneb see küsimus kukalt kratsima: mitte et meil poleks soove, unistusi ja tahtmist kindlas suunas tüürida, vaid me ei pruugi neid enestele selgelt teadvustada. Miski kriibib küll, kuid ebakõla on ebamäärane, hägune. “Oeh, oleks juba reede,” ohkame kolmapäeval tööle jõudes.

Teinekord on vastus selge. Me teame, mida oma elult ootame ja kuhu suunas kogu jõuga trügime.

See ei ole tingimata kindlam seisund.

Kartus sõnastatud eesmärkideni mitte küündida on väike asi. Hoopis suurem probleem on selles, et iga siht võib mingil hetkel osutuda täiesti mõttetuks. Sisimas me teame, et ükskõik kui ihaldatava, väärika, kõrgelennulise või eetilise orientiiri me oma elule ka ei seaks — see põhineb vaid vastastikustel kokkulepetel ja meelevaldsel enesesisendusel. Me usume, et kasutame oma aega targasti.

“Ükskõik, kas koged parajasti valu või mõnu — mida Sa tegelikult vajad, on kaljult alla lennata. Sulle võib tunduda, et upud juba praegugi, kuid Sa pead veel rohkem uppuma! Teist varianti pole.”

Kui usk kõikuma lööb, ei saa enam haarata ei paremalt ega vasakult. Sa lebad selili maas ja vahid tuimalt lakke: “Mis mõte sel kõigel on!?” Aju proovib kohe mõnd uut projekti ja pealisülesannet esitleda, süsteemi värsket energiat süstida. Ta on selles ütlemata osav. Aga miski Sinus one nüüd seda juba liiga mitu korda läbi teinud, et taas kord liimile minna. Sa tõmbad pidurit ja jääd tühjusse rippuma…  Suur võimalus!

“Me näeme, et soov leida elule mõte on vaid ego loodud asendus äratundmisele — me ise olemegi elu. Tähendust ja mõtet otsib ainult see, kes tajub ennast ja elu kahe eraldiseisva nähtusena.”

Kõik on mõttetu. Kõik on täiuslikult, eksimatult mõttekas. Aga seda ei saa mõista, mõistusega. Selleks tuleb leida tee teisele poole sõnu.

Ja ilma naljata. Arvamine “ahaa, sain aru!” on alati ohtlik, aga siinkohal eriti. Millist jaburust ja hävitustööd ei saaks põhjendada, kui eelnevast jutust “aru saada”! Millist jaburust ja hävitustööd ei saaks põhjendada, kui eelnevast jutust “mitte aru saada”!

Sellel jutul pole väljaspool igapäevast treeningut vähimatki mõtet. Kuidas lennata nagu lind ja ujuda nagu kala — seda tuleb meil üdini kogeda ja omal nahal tundma õppida.

WordPress.com.

Up ↑