Kes sa tegelikult oled?

Ma ei ole eriti rääkinud endast ja olen hoidunud sellest vaatevinklist, mis nii kergesti eksitab. Oluline teema — meie ainus ülesanne, elu ja surma mõistatus — on see, mis asub teisel pool “mina”.

Täna ma kasutan seda sõna. Mulle tundub, et mõni teie seast võib olla piisavalt tõsine ja aus, et mõista meie tänases vestluses midagi ehedat.

Ehedus on sama, mis tõde ja armastus. Umbisikuline, kustumatu, vangistamatu. See võib avalduda läbi erinevate vormide, aga igasugune nimi ja kirjeldus, mis vormile anda, katab tõe taas kinni.

Selles on kogu konks. Me alustame alati minast: ühest isikust nimega XY, teatud vanuse ja iseloomuga, käis selles ja tolles koolis, abiellus, kasvatas lapsi, töötas, armastas üht ja vihkas teist.

Meil ei olegi muud võimalust. See on punkt, millest meil tuleb alustada. Mina. Minu mõtted. Minu otsingud.

Kuidas jõuda teisele poole? Vaadeldes seda, mis praegu on.

Ma võin kalduda meelelahutusse: otsida võimalikult palju naudingut, mõnu, tunnustust; vältida kõike ebamugavat ja valusat. Enamik inimesi elab sel kitsal moel. Enamik inimesi ei küsi iial, kas peale mööduva meelelahutuse on veel midagi.

Mõned inimesed — nagu mina ja sina — vahel siiski küsivad, mingil põhjusel. Tavaliselt näib selleks põhjuseks olevat mingit sorti pitsitus. Masendus, tüdimus, mingi traagiline sündmus või pettumus. Elu kingad hakkavad kuskilt otsat hõõruma, ja siis soovitakse leida lahendus.

Uued kingad. Avaramad, teistsugused kui enne. Leitakse endale guru, dieet ja treeningplaan, vaimne õpetus, jumal, värske kaaslane. Plaan, kuidas päästa maailma kurbusest ja tühisusest.

Ainult üliharva pääseb inimene ka sellest lõksust.

Ainult üliharva on otsimise energia piisavalt aus ja järjekindel, et murda välja lõpuni. Teisele poole igasugust mina: teisele poole igasugust tahet: teisele poole mõtteid ja aega.

Ma ei ütle seda kahetsusega, vaid nendin kui fakti. Ma ei arva, et inimene üldse peab otsima — tõe või armastuseni jõudma. Miks ta peaks seda tegema? Miks ta peaks heitma kõik selle, mida ta teab ja mäletab, millest unistab? Miks ta peaks surema enne surma, hingama nimetu tuulena?

Ta ei pea seda tegema. Aga kui ta tahab olla loogiline kasvõi omaenese piiratud mõtlemise seisukohalt, vähegi aus omaenese tunnete heitlikkuses, siis ta ei tohi enam iial viriseda ega otsida süüdlast: õnnetu armastus, kiuslik ülemus, probleemsed sugulased, terrorism, halb karma, vananemine, üleilmne vandenõu, pagulased, vale haridus, puudulik tahtejõud, tervishoiusüsteem, linnamüra jne jne.

“Kui ainult oleks nii ja nii, vaat’ siis ma…”

Vabadus on igaühes. Juba praegu, täna. Rahu on igaühe tõeline süda. Lihtsalt “mina” mängib ärevuse ja ahastuse mängu, jääb igavesti mängima.

Mingil hetkel tundus mulle, et nendest asjadest on oluline rääkida, vestelda, neid ühiselt uurida. Võib-olla. Võib-olla mitte.

Ma lähen nüüd tagasi, metsa ja tänavale. Ma olen kõikjal ja eikusagil.

Ma olen see, mis sina oled — kui sa uurid lõpuni ausalt seda, mis on sinu elu praegu.

Ja veel üks asi: oled sa kindel, et sa oled kunagi üldse sündinud?

2 thoughts on “Kes sa tegelikult oled?

Add yours

  1. Sündinud olen kindlasti, sest mulle on ju antud keha. ilma kehata ei saa ma ju midagi teha ega nähtav olla selles maailmas Kuid vaba ja õnnelik saan olla vaid kehatuna tundes,sest teispoolsus ju on kehatu seisund.Seda elu muuta ei ole minu käes. Saan seda muuta oma otsustamisega tunnetada ennast nähtamatu punktina endas

    1. Keha on tõepoolest tekkinud. Üks rakk liitus teisega, ja sealt edasi. Kus on keha, sinna saab tekkida ka teadvus — aistingud, mõtted, mälu. See kõik on küllaltki selge. Aga kus peitub siis viga? Seal, kus püsib uskumus, et mina olen see keha. Et mina sündisin koos kehaga (tekkisin) ja suren koos kehaga (kaon). Miks me nii arvame? Sest teised arvavad nii. Kogu meie ühiskond räägib seda lugu: vanemad jutustavad minu sünnist, sõbrad tähistavad minu sünnipäeva. Mina olen järelikult see keha. Ma mäletan ennast eile ja eelmisel suvel. Ja ma tean pidevalt: “mina, XY, valan praegu endale teed” ja “mina, XY, loen oma silmadega neid ridu”. Ja see lugu on vale ning põhjustab kõik meie kannatused, viimse kui ühe. Kui laine meres hakkab enesele ette kujutama, et ta on laine XY, mis ühel hetkel sündis, siis on lõks üles seatud — võrdlus teiste lainetega, kadedus, üksindus, hirm füüsilise muutuse ja lõpuks surma ees. Kui laine näeb lõpuni selgelt, mis tegelikult on, siis mida on tal enam karta? Miks ta peaks soovima enesele teist keha või tahtma olla kehatu? Miks ta peaks soovima muuta “oma elu”? Miks ta peaks mõtlema reinkarnatsioonist, paradiisist, kosmilisest teadvusest, teispoolsusest? Tegelikkuses kaovad kõik probleemid. Praegu ja siin. Ilma ühegi teooria ja tehnikata. Aga tavaliselt ei suuda inimene sügavalt vaadata seda tahet, mis sosistab: “Mina, mina olen siin! Taga mulle õnn ja pikk püsimine!” Inimene tahab tavaliselt probleeme lahendada nõnda, et ta ise jääks kestma: XY, kes jõudis ühte või teise seisundisse, lahendas oma kannatused, muutus paremaks… Nii ei lahene midagi, ring pöörleb edasi. Kuni püsib klammerdumine XYsse, kes püüdleb ja otsustab, põrub ja saavutab, seniks püsivad probleemid. See ei ole öeldud uskumiseks või ümber lükkamiseks. Mul puudub motivatsioon midagi kellelegi tõestada. Aga kui Sul on tõsine huvi mõista, mis on tegelikult, siis piisab tööst selle küsimusega: Mis leiab aset, kui Sa hommikul silmad avad?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

WordPress.com.

Up ↑