Kohtumised

Kõik on nii palju lihtsam kui me arvame. Aga me keeldume seda nägemast, sest meile meeldib keeruline. Tegelikkus ei ole keeruline. Tegelikkus on otsatu, ajatu, püüdlusteta ja täiuslik õppimine.

Kedagi ei saa õpetada, see pole ka absoluutselt vajalik. Igasugune õpetamine — isegi kui see on vaid soov näidata Sulle seda, mida mina näen; eksistentsi kogu selle ilus ja headuses — on nõrk lüli. Jäänuk sellest, mis soovib muuta.

Ole ettevaatlik selle osas, mida Sa otsid. Senikaua, kuni Sa vaid mängid muutustega, oled Sa turvaliselt väljaspool muutust. Siiapoole ja sinnapoole, õnnelikum, rahulikum, rikkam, tervem, avaram; vastavalt tingimustele ja kokkuvõttes ikkagi tuttavalt vanaviisi.

Aga ühel hetkel võib mäng murduda.

Esiteks: sealt pole enam tagasiteed. Ja teiseks: sel, mis asub pöördumatult teisel pool mängu, pole vähimatki sarnasust nende piltidega, mida Sa oma peas oled loonud.

Oled Sa tõesti kindel, et Sa soovid tunda tegelikkust? Et Sind ei kohuta elu ja surma tõeline pale? Et Sa suudad loobuda kõigest sellest, mis on inimese aastatuhandete pikkune traditsioon (mured, rõõmud, tahtmised, kuulumised, meelelahutus, koduseks saanud nägelused)? Julged Sa kohtuda sellega, mille kohta pole ühtegi kirjeldust? Võib-olla siiski mitte? Võib-olla tahad Sa vaid pisut mängida, tahad seda, mis Sul juba on — lihtsalt oma rahulolematust ja kannatusi veidi siluda, jõuda orust välja, järgmisele künkale? Ära sel juhul torgi tegelikkuse tuld, sest kui see lahvatab, ei jää senisest midagi järele.

Tõeni ei vii ükski tee ega tehnika. On vaid järeleandmatu ausus: lasta halastamatult kokku variseda kõigel sellel, mis pole tõene.

Miks üks astub välja, mängust minema, ja teine ei astu? Miks üks järgneb aususele, ja teine mitte? See mõte on samasugune ajaviide nagu kõik muud mõtted. Edasilükkamine. Kui ma tegelikult pole huvitatud, siis ma hakkan otsima põhjuseid: “Tema käis seal, oma loomuselt on ta selline, kohtus tollega, koges seda ja seda… Aga mina…” Tegelikkus on väljaspool igasugust põhjust ja tagajärge. See tähendab, et aeg on vaid ettekujutus. Kas Sa taipad, kui radikaalne see on? Kogu see jada — “eile olin selline, täna olen selline, homme olen selline” — on täielik ettekujutus! Kogu meie idee teadmiste kogumisest, oskuste lihvimisest, meditatsiooni harjutamisest ja südame avanemisest, vaimsest treeningust, samm-sammult tõe poole liikumisest — viirastus, hallutsinatsioon, mugavustsoonis aju eneserahustus! Lõks, magus ning uinutav.

Ükskõik, mis ka poleks olnud või millises punktis Sa praegu ei asuks — lihtsalt ära hoia sellest enam kinni. Nii lihtne see ongi. Ja kas Sa märkad, kuidas mõtlemine tahab lihtsat hoobilt taas keeruliseks moondada, põgeneda aja kaitsva selja taha? “See pole sugugi lihtne. Inimene ei saa muutuda koheselt.” Kes ütles? Millele tuginedes?

Kui Sa lased, nüüd ja praegu, täielikult lahti kõikidest oma arvamustest, hinnangutest, põhjustest, ettekäänetest, teadmistest, plaanidest, võrdlustest, sõltuvustest, hirmudest, harjumustest, uskumustest ja unistustest, siis oled ka Sina siin.

Sa pole kunagi kusagil mujal olnudki.

Ma tänan Sind, kordumatu kaaslane. See tänamine pole ei tasu ega ettemaks: meie kokkupuude ei muutu iialgi mälestuseks ega sisalda lubadust edasiseks kohtumisteks.

Need kohtumised leiavad aset iga kord, kui Sa kuulad lindude laulu või silmitsed hommikust taevast.

Kuulad ja vaatad lõplikult, jäägitult, kõigest lahti lasknult.

Kommenteerimine on suletud.

WordPress.com.

Up ↑