Klaverimängu õppimine

Ma võin klaverit mängida kahel täiesti erineval, omavahel kokku puutumatul moel.

Ma võin mängida klaverit ajas. See tähendab, et mul on eesmärk, mille suunas liikuda. Klaverimäng jaguneb sel juhul harjutamiseks ja esinemiseks. Ma kujutan enesele juba praegu ette, kuhu ma võiksin välja jõuda: saada selgeks selle pala, lugeda muljet avaldavalt nooti, esineda seal või temale.

Kunagi vaidlesid kaks tuntud elukutselist muusikut. Üks tahtis esineda vaid kontsertidel, publikule, kasvõi kammersaalis — teda toitis kohene tagasiside, saalist kostev aplaus. Teine vihkas kontserte, publiku diktaati, parandamisvõimaluste puudumist. Tema suurim nauding oli mängida klaverit stuudiovaikuses, nokitseda päevi ühe lindistuse kallal. Kuigi need kaks muusikut vaidlesid, rääkisid nad ikkagi samast asjast: klaverimängust ajas. Mis on alati ego mäng, minu mäng teistele.

Kui ma mängin ajas, on mul päevas planeeritud kindlad hetked, mil harjutada. Ma võrdlen ennast eilsega. Mulle ei meeldi, kui mind mängimise juures segatakse. Ma ei märka, et ranne hakkab valusaks jääma. Mulle on oluline ennast ületada, teisi üllatada, rekordeid purustada.

Aga on ka teine võimalus mängida klaverit: ilma eesmärgita, ilma liikumiseta ajas.

Sel juhul ma mängin, kuid võin ka mängimise lõpetada. Miski ei saa mind segada, sest kõik on terviklik. Ma kuulan kogu tähelepanuga heli; ilma kõrvutamata, ilma ambitsioonita, ilma pettumuseta. Ma ei jõua iialgi kuhugi välja, ei saavuta midagi. Miks ma üldse mängin? Aus vastus: see pole minu valik. Ma ei treeni ega esine kunagi — on vaid lakkamatu õppimine igas hetkes. Ja kui teised juhtuvad kuulama, siis me õpime koos.

See näib lihtne, kuid eeldab midagi imelist. Mängida klaverit väljapool aega on võimalik vaid siis, kui elada täielikus vabaduses. Ainus võimalus elada vabaduses on näha lõplikult läbi oma tahe, kõikides selle vormides ja värvides, ihana ja hirmuna.

Ja loomulikult on selge, et klaverimängul ei ole siin keskset tähendust — me võime samal moel uurida jalutamist, iluaia hooldamist, töötamist või ükskõik millist muud tegevust või väljakutset, millega oma elus kokku puutume.

Nii et ma võin seda kirja siin lugeda kahel viisil: ma kas loen seda ajas, lootuses muutuda ja seda lugemist kuidagi mingi sihi suunas rakendada, loetut tõlgendades ja eelnevaga võrreldes ja mällu surudes ja oma varasemate tõekspidamistega integreerides. Sooviga saada paremaks ja targemaks, eilset homse abil ületada.

Või ma loen seda kirja kogu tähelepanuga: loen liikumatult vaadeldes, valimatult kaasa töötades. Loen mitte sõnu, vaid nende mõtet, öeldu sügavamat tähendust. Kirjutaja ja lugeja on üks. Argumentide asemel opereeritakse tõsiasjadega: neid välja pakkudes, uurides, testides.

Ainult sel juhul avanevad meie südamed ning meie aru loobub oma harjumuspärasest kaitseseisundist.

Kommenteerimine on suletud.

WordPress.com.

Up ↑