Juba nähtud

Päikesevalgus oli taas ärganud, kiisates puhanuna ja erksana tagasi kõigelt ümbritsevalt — tärkavatelt rohututtidelt, graniidikildudelt asfaldis, autoklaasidelt. Kajakas liugles laisalt üle meie peade. Tänavanurgal oli puuharude vahele istuma seatud plüüžist ahv, kellegi kaotatud lelu.

Ta muudkui rääkis ja rääkis, sumades ringi oma lõpututes fantaasiailmades. Kuigi me kõndisime samal jalgrajal, jagasime me seda vaid murdosa võrra.

Miks Sulle meeldivad sellised lood, kujutlused?

Ta oli pisut pahane, et tema mõttelõnga sel viisil katkestati. “Kõik see muu on nii igav ja vana. Ma olen siit sada korda läinud, selles pole enam midagi huvitavat.”

Aga kas Sa tõesti vaatad, või järgned vaid oma mälule, sadadele luitunud eilsetele? Vaata korraks seda taevast. Oled Sa iial midagi sellist näinud? Või kuulad Sa vaid oma mõtet, mis ütleb: “Taevas. Juba nähtud.”

Meie soovid on alati vastuolulised. Me tahame kaardistada, tunda end turvaliselt ja tuttavalt, teada, kuhu üks või teine rada viib ja mida teha, kui tuleb teed ületada. Efektiivsus on tähtis liiklusohutuses, kuid meie siseilmast kurnab see välja kogu värskuse, kogu reaalsuse. Meile jäävad pihkude vahele üksnes kuivanud õpetused, meetodid, teadmised ja arhiveeritud kogemused.

End sel moel päevast päeva, aastast aastasse treenides tõmbub inimene kokku, ümbritseb end sadat sorti vallidega. Ja et lämmatavas kindluses kasvavad vaid ärritus, igavus ja ihad, krabab inimene vahelduse järele. Ta käib puhkamas ja reisimas, otsib armuseiklusi, elab kaasa sportlastele ja kiibitseb naabreid, vestab fantastilisi lugusid, ketrab mineviku mälestustest kokku tuleviku unistusi.

Kas me pole mitte eksinud? Kas me ei kanna mitte sõelaga vett?

Miks näeme me nii tohutut vaeva, et põgeneda tõelisusest ja luua selle asemele teist, kunstlikku, okkalist, destruktiivset, meid sidrunina tühjaks pigistavat võltsmaailma?

Kommenteerimine on suletud.

WordPress.com.

Up ↑