“Kas me suudame olla teadlikud maa erakordsest ilust, metsalagendiku rikkusest, naeratuse ja näo hingusest, pisarate kurbusest? Kui me seda ei mõista — mitte üksnes silmaga tabatavat, vaid puhtale, rikkumata tajule avanevat ilu –, siis ei vabane me iial vägivallast. Et mõista vägivalda lõpuni, tuleb olla vaba sõnast. Ja pole võimalik olla vaba sõnast, kui puudub tundlikkus, mis märkab kõike seda ilu, mis Sinus ja Sinu ümber õitseb.”

Kommenteerimine on suletud.

WordPress.com.

Up ↑