Vandenõuteooriad

Meie ajastu on info ülekülluse ajastu. Teadmised hõljuvad sõna otseses mõttes meie ümber õhus, ja nende esile manamiseks piisab paarist näpuliigutusest. Möödas on ajad, kus midagi jäi alati varjule — mõnda teise raamatukokku, teise riiki, maa ja mere taha.

Ometi ei ole meie elu muutunud.

Me tunneme samasugust ärevust, ebakindlust, kadedust ja masendust nagu enne.

“Järelikult,” ütleb nüüd meie mõistus, mis on harjunud kõike nägema funktsioonina ideaalist, “on kusagil midagi valesti. Kui me teaksime tõelisi fakte, oleks kõik hästi. Kuna meil ei ole kõik hästi, on info üleküllus järelikult vaid illusioon, pettus. Meile söödetakse ette kas otsest valet, või hoitakse meid meelelahutuse abil tõelisest infost eemal. Tõde asub kusagil mujal!”

Meie ajastu on vandenõuteooriate ajastu. Meie ajastu on imeliste kogemuste jahtimise ajastu.

“Ta kõneles pikalt ja üksikasjalikult hüpnotisöörist, keda oli televiisoris näinud. Oli aru saada, et lähivaade ebatavalistele vaimsetele võimetele pakkus talle tohutut huvi.”

Huvi vandenõuteooriate vastu ja huvi inglite maailma vastu on üks ja seesama huvi. See on huvi silmale nähtamatu vastu — lootuses, et seal leidub lahendus minu elu ängile. Sest isegi kui ma ei jõua kogu tõeni või ei suuda täielikult avada kundalini energiat, annab see mulle siiski hädavajaliku sihi, kuhu suunas pürgida. Vähemalt ma tean siis, miks asjad tunduvad olevat valesti. Ma olen teistest aste kõrgemal. Sest teadmine on võim, ego ekspansioon.

“See on inimese loomuse nõrk aspekt — meid paeluvad kõiksugu transtsendentaalsed kogemused ja eksklusiivsed teadmised. Ja sellise hookus-pookuse järele joostes keeldub inimene nägemast ainust tõelist imet. Enamik ei näe oma elus kordagi iseennast. Enamikul pole aimugi, mida tähendab tegelikkus siin ja praegu.”

See on suur probleem, hiiglaslik probleem. Inimese mõistus on nõus tegema ükskõik mida, peaasi et ta saaks segamatult jätkata nendes vagudes, kus ta on aastatuhandeid harjunud liikuma.

Kas on olemas midagi, mida me ei näe või ei tea? Kas leidub kiivalt hoitud saladusi, pahatahtlikke mahhinatsioone, erilisi vaimseid võimeid ja kummalisi olendeid?

Loomulikult.

Kas kõige selle päevavalgele tirimine viiks mind lähemale tõelisele elule, inimeseks olemise mõistatusele?

Mitte kübetki, mitte vähimat kübetki.

Reaalsus paljastub vaid sellele, kes suudab vaadelda iseennast. Mitte lootuses kuhugi areneda, teadmisi juurde hankida, oskusi täiendada, jumalatega suhelda — vaid täielikus mõistmises, et olukord on vastupidine.

Mul pole midagi puudu ja tõelisus ei asu seal, eemal, pingutuse puutepunktis. Vastupidi. Tõelisus asub siin, juba praegu, ja üksnes minu pidev ponnistus kusagile välja jõuda takistab selle avaldumist.

Kas ma saan olla niisama, lihtsalt lihtsalt, ponnistamata? Nii et ka see lihtsus pole pingutuse tulemus? Vaadates ja kuulates, analüüsimata ja salvestamata?

Ainult selles küsimuses on peidus tõeliselt imelised asjad.

Kommenteerimine on suletud.

WordPress.com.

Up ↑