Suunaga sügavusse

Lihtne ja harjumuspärane on hüpelda ringi pealispinnal. Me oleme selleks tarbeks loonud arvutu hulga toimetusi, millest kinni haarata. Osad neist tunduvad möödapääsmatud (töö, kodused kohustused, tervisesörk jms), ja kui neis tekibki paus või mahuline mõõn, siis hõivame end kiirelt nii-öelda vabatahtlike asjadega (hobid, reisid, enesetäiendus, meelelahutus, sadat sorti sotsiaalne tilu-lilu). Üle kõige maailmas kardab inimene tühjust.

Aga mõnel üksikul hetkel me siiski peatume.

Tavaliselt vajame selleks üht korralikku raputust, kriisi. Kuid see võib juhtuda ka teistmoodi, näiteks kesk rutiinset kontorisaginat. Või hoopiski rannas lebades. Võib-olla seisatume lihtsalt keset elutuba. Meis tekib viivuks kahtlus, et kõik see lõputu rabelemine võib olla lõks. Mitte et me oleksime selles kindlad — me lihtsalt ei torma järgmist asjaajamist üles korjama. Me vaatame korraks oma elu tervikpilti.

Korraks tekib vaba vesi.

Ja seal on suund sügavusse. Sellele sügavusele on ligipääs igal inimesel, kes paneb kahtluse alla ja võtab uurimisele oma igapäevased soovid ning toimetused. Miks ma teen seda, mida ma teen? Miks ma seda tahan? Miks mulle tundub tähtis saavutada, korrastada, vältida, kogeda? Selliste küsimuste peale tõusevad kohe vastused, aga kas ma saan neid vastuseid usaldada — või kordan ma papagoilikus harjumuses seda, mida olen kuulnud oma vanematelt, koolist, sõpradelt, lugenud raamatutest?

Mulle tuleb näiteks pähe, et ma kardan üksijäämist. Aga kas ma lähen siit edasi? Kas ma olen kordagi vaadanud, mida sõna “üksildus” minu eest kinni katab? Kas ma olen näinud üksilduse tõelist nägu, selle saladust — mõistnud, mida see tegelikult tähendab? Või tekib minus pelgalt seisund, millele ma lajatan kärmelt külge sildi (“üksindus”) — koos kõikide kaasnevate viidete ja määratlustega, tõmmete ja tõugetega, tabude ja unelmatega?

Selline küsimine ise ongi suund sügavusse.

Seal sügavuses elutseb meie tõeline loomus.

Sul pole vaja teha muud kui lasta sel sügavusel endas õide puhkeda. Allpool lõputut sagimist on mõõtmatu rahu. Ainult seal on tõeline headus, armastus ja purustamatu õndsus igas hingetõmbes. Sinna ei saa pääseda jõuga — see tuleb ise Sinu juurde, kui kõik Sinu väikese mina tahtmised ja hirmud on läbi nähtud.

“Pole oluline, kas Sa teed vigu või tabad kümnesse. Pole oluline, kas tunned end praegu õnnelikuna või sipled mülkas. Oluline on ainult see: kas Sa näed, mis toimub? Või jooksed ringiratast, üha tegevuses, üha võitlemas, iialgi peatumata?”

Kommenteerimine on suletud.

WordPress.com.

Up ↑